MÄLESTADES ERIK TOHVRIT | „Tohvri oli hea inimestetundja. Sealt ka tema populaarsus.“

„See, mida Erik Tohvri kirjutas, oli rahva hulgas väga armastatud, teda loeti palju, ma ise lugesin teda,“ tunnistab Järva valla A. H. Tammsaare kirjanduspreemia žürii liige Age-Li Liivak (78). See oli ainus kirjandusauhind, mille Erik Tohvri pälvis – 2006. aastal romaani „Kaldaliiva“ eest.

„Mäletan, et tol 2006. aastal sai ta preemia žürii poolt üsna üksmeelselt. Tookord oli veel väike Albu vald ning Albu valla Tammsaare-nimeline kirjanduspreemia läks üsna ühehäälselt Tohvrile, sest kõik teda hindasid,“ ütleb Liivak.

„Ega ma rohkem teda isiklikult tundnud kui seda, et ta tuli koos abikaasaga vabariigi aastapäeval preemiat vastu võtma. Meil oli pärast rahva ja lugejatega väike kohtumine ning et Tohvri oli ka tore rahva- ja jutumees, mida oli ta sõnavõtust tunda, siis saime aimu, et kõik oma kirjapandu oli ta talletanud ja sõnaks ümber vorminud just rahvaga suheldes. Tundus, et Tohvri on hea inimestetundja ja et nende lugude toel on seda temaatikat, millest kirjutada. Sealt ka tema populaarsus.“

Liivak ütleb, et tema kui Tohvri kaasaegse jaoks tuleneb rahvakirjaniku populaarsus eelkõige sellest, et ta kirjutas mõistetavalt ja kirjutas inimestest. „Inimestevahelistest suhetest ning mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb. Inimestele ju meeldib lugeda teistest inimestest. Mulle ei meeldi ulme, kuigi ma ei ütle selle kohta mitte midagi pahasti. Aga kuna oleme maalt ja preemia on ka Tammsaare preemia, võttis žürii otsekohe omaks, et preemia peab olemas seotud maa ja inimesega siin Eestimaal. Millest räägib ju ka Tammsaare põhiteos „Tõde ja õigus“.

Tohvri jutust saab lugeja väga hästi aru, ei pea väga palju oma peaga mõtlema. Aga ega Tohvri teosed lõpe ka nii, et nüüd ongi lõpp ja ongi kõik. Midagi tuleb ikka endal juurde mõelda.“