Foto: PantherMedia/Scanpix
Eesti
13. juuni 2020, 00:13

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas naiste suud imestusest lahti kukkusid

Eks naised ole imestusest šokki saanud varemgi, aga suurima üllatuse päev oli küllap 55 aastat tagasi. Moemajja tuli Lilian Kosenkranius, seljas kollektiivi mäletamist mööda kogu naisperet üllatav Stockholmist toodud, efektsetest mustadest triipudest ja erksatest värvipindadest kangast minikleit.

Ma ei vannu, et just Kosenkranius oli mini maaletooja, aga kindlasti esimesi Eestis, kes väljakutsuvalt lühikest seelikut julges selga panna.  

Kulus siiski paar aastat, enne kui enamik naisi ka Eestis mini selga ajas. Läänes olid kangavabrikandid kuuldavasti nutnud valusaid pisaraid, sest minile kulus napilt riiet ja tootmine langes. Kangatootjate mahitusel prooviski mõni moemaja kähku vanaaegset pika seeliku kommet taaselustada. Meiegi moemaja püüdis naisi manitseda: riietuse pikkus peab tingimata ulatuma põlveõndla keskkohast kolm kuni kuus sentimeetrit allapoole.

Läänes valisid seelikusõjas konservatiivsemad asutused ja paljud koolid käskude tee. Minis tööle või kooli tulek keelati, et kõik oleks ikka moraalilt viks ja viisakas. Meilgi äratas ajakirjanduses suurt tähelepanu veel mõni aasta tagasi Elva linnavalitsus, kes nõudis, et (mees?)külastajate tähelepanu ei tohi ametnikud äratada lühikese seelikuga.

Käisin esimeste soojade kevadilmadega linna peal naisi uurimas ja avastasin, et mini peab ikka vastu. Kuigi on valitsevate teksade ees taandumas.