HAKKAMASAAJA: „Kriis ei meeldi ilmselt mitte kellelegi, aga teisalt võib see luua häid võimalusi arenguks,“ usub Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar.Foto: Aldo Luud
Inimesed
13. juuni 2020, 06:00

Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar: „Kriisis jäävad ellu need, kes suudavad kohaneda.“

Ta on mustast august välja sikutanud Ugala teatri, nüüd pingutab Vanemuise teatri miinustest plusse joonistada. Ta on Kristiina Alliksaar, Vanemuise teatri juht. „Kirgas tšikk!“ ütles Vanemuise lavastaja Ain Mäeots möödunud suvel, kui Kristiinast Eesti vanima ja suurima teatri juht sai. Kaasavaraks sai naine kuuekohalise summa jagu miinust, mis tahtis tagasiteenimist, ja varaseks sünnipäevakingiks eriolukorra, mis teatri teenimisvõimalused maatasa kündis. Aga ta on kange ja suudab tänagi naeratada. Targa juhi rahulikku naeratust.

Ta on mustast august välja sikutanud Ugala teatri, nüüd pingutab Vanemuise teatri miinustest plusse joonistada. Ta on Kristiina Alliksaar, Vanemuise teatri juht. „Kirgas tšikk!“ ütles Vanemuise lavastaja Ain Mäeots möödunud suvel, kui Kristiinast Eesti vanima ja suurima teatri juht sai. Kaasavaraks sai naine kuuekohalise summa jagu miinust, mis tahtis tagasiteenimist, ja varaseks sünnipäevakingiks eriolukorra, mis teatri teenimisvõimalused maatasa kündis. Aga ta on kange ja suudab tänagi naeratada. Targa juhi rahulikku naeratust.

Kui Kristiina tööelule peale vaadata, leiab sealt ühe kriisi teise järel. Esmalt Ugala, siis Vanemuine ja nüüd – koroona jäetud lahtised haavad. Professionaalne kriiside lahendaja? Kristiina puhkeb naerma: „Olen vist jah!“ Veel enam, ta on kõrgelt haritud ärijuht ja kultuurikorraldaja, kelle pea töötab tohutu kiirusega. Kristiina muigab ja leiab, et tegelikult on samast puust kõik Eesti teatrijuhid.

„Eriti hästi näitab ju kriis, kellega sul on tegu, kes su meeskonnas on, keda sa saad usaldada ja kes kuidas mõtleb,“ lausub ta ligi 30 aastat tegutsenud etendusasutuste liidu kohta, kus teatrite juhid kokku saavad. „Eesti teatrijuhid on ikkagi kihvtid juhid. Hästi tore on see, et meil on säilinud rutiinne kooskäimine ja me saame üksteise juuresolekul väga avameelselt rääkida. Me saame vaielda, kõige positiivsemas mõttes. Ning võib-olla mõnes punktis jõudagi selle lõpptulemuseni, et jääme eriarvamusele, sest vormid, milles teatrid töötavad, ongi väga erinevad. Linnad, suurused, ambitsioonid on erinevad. Me ei peagi saama kõigis asjades sada protsenti ühele nõule. See on hästi tore punt, mis on suutnud Eesti teatrimaastikku väga süstemaatiliselt koos hoida. Et Eesti teater, ma väidan, on täna väga tugev, on suuresti selle seltskonna teene.“

Edasi lugemiseks: