Inimesed

Märt Väljataga meenutab Ain Kaalepit: mällu on jäänud natuke jabur, joovastav, soe ja lustlik meeleolu 

Karin Sõmer, 12. juuni 2020 14:06
Märt VäljatagaFoto: Erki Parnaku
Kirjandusteadlane ja tõlkija Märt Väljataga ütleb, et Ain Kaalep suhtus noortesse sõbralikult, isegi uudishimulikult.

„Kui ma 1983. aastal ülikooli astusin, olles varem avaldanud mõne luuletõlke, saatis Ain mulle Tartu noorautorite koondise eestvedaja Enn Lillemetsa kaudu kutse, et talle helistaksin. Tegingi seda telefoniautomaadist, Ain kutsus külla, jagas näpunäiteid, kuidas Elva raudteejaamast tema Tartu maantee maja üles leida, kuni lõpuks läksid juhtnöörid liiga keeruliseks ja ta ütles, et küsigu ma lihtsalt tänaval esimeselt vastutulijalt, kus Ain Kaalep elab. Talveõhtul Elvasse jõudes ma just nii toimisingi ja muidugi polnud keegi vastutulijaist midagi kellestki Ain Kaalepi nimelisest kuulnud. Aga üles ma maja leidsin ja veetsin seal paar õpetlikku tundi. Noorelt luuletõlkehuviliselt küsis ta, kas ma tantsida oskan ja kas mulle meeldib rohkem värv või joon. Vaatas ka mõnda tõlkekäsikirja ja soovitas, et originaalis segast luuletust ei maksa kohe segaseks tõlkida, vaid see tuleb enne selgeks mõtelda,“ meenutab Väljataga.

Samal teemal

„Ain Kaalepi peamine tähtsus ongi eesti värsikultuuri edendamises ja süvendamises. Eesti luule on üldiselt väga lihtne, nii oma tunnete ja teemade kui ka kujundite ja keele poolest. Ain näitas, kuidas lihtsust saab liigendada ja peenendada; kuidas värsis saab arendada keerulisemaid mõtteid ja mitmetasandilisi lauseid. Ta on meie luule üks väheseid klassitsiste. Ja ta on jätnud meile imelisi luuletõlkeid, näiteks Horatius, Baudelaire, Vallejo jpt,“ räägib kirjandusteadlane.

Väljataga sõnul on Kaalepi enda luulest üldrahvalikult tuntud “Sõber, kui ehitad maja”, küllap ka laulutekst “Tihemetsa Tiina”. „Kuid tema parimad ja peenimad palad ilmusid kogus “Kuldne Aphrodite” (1986), kui luuletaja oli juba 60aastane. Need on müstilised luuletused ekstaatilistest õnnehetkedest ja ajatust ajast: kalmistueleegia “Õnne piir”, “Metsvint”, oodide tsüklid “Asmata” ja “Sine titulo”.“

Ain Kaalepiga puutus ta viimati kokku tema 90. sünnipäeval, aga see jäi vaid põgusaks käesurumiseks. „Mõttetihedamaid kokkupuuteid oli kümme aastat tagasi, kui ilmusid tema koostatud ja tõlgitud Baudelaire’i „66 kurja lille“. Viimastel aastatel kuulsin tema tervise ja käekäigu kohta kaude, tema lähedaste vahendusel. Aga varasematest isiklikest kokkupuudetest läbi aastate on jäänud mällu alati mingi eriline, natuke jabur, joovastav, soe, lustlik ja vaimukas meeleolu – hästi palju ulakat nalja ja lahtikorgitud pudeleid, nagu ühes tema parimas luuletuses, neljaosalises „Harduses“ (1962–1965):

Kui kõik on küps ja kobe,

end valmis seame lõikuspeoks.

Võid õnnest olla tobe

ja palju nalju teha teoks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee