Tartu Üliõpilasteater tutvustab zen-budismi

Zen tähendabki tegelikult mõtlust, mida võib nimetada omamoodi filosoofiaks. Mõtlusbudismi eesmärgiks on avardada inimese teadvust. Lavastuses kasutatakse selleks kahte viisi - õpilase ja õpetaja vestlused ja koan´id, mis on tihti lausa absurdsed õpetaja poolt esitatud küsimused, millele õpilane peab vastama oma oleku ja väheste sõnadega. Kuigi taoline mõtlemisviis on eestlastele üsna võõras, usub Tartu Üliõpilasteatri juht ja etenduse lavastaja Kalev Kudu, et nende sõnum siiski eestlasteni jõuab: “Arvata võib, et neile, kes neid lugusid esimest korda kuulsid, võis arusaamine raskusi valmistada. Seda enam, et eestikeelset kirjandust selle kohta on väga vähe. Üks vaataja ütles, et alguses ei saanud päris hästi pihta, kust üks lugu lõppes ja teine algas, kuid pärast kuuendat-seitsmendat lugu sai aru, mis võtmes need lood tehtud on.”

Kokku esitatakse vähem kui pooleteise tunni jooksul 40 lugu, millest osa on klassikalisse Jaapani luulesse kuuluvad haikud ja tankad.

Mõtlust kasutatakse ka väga palju Jaapani No-teatris. No-teatri üks omapära on väga suur reglementeeritus. Ainuüksi No-teatri näitlejate kõnnak on nii keeruline õppida, et näitlejate kasvatus algab juba lapsepõlves - hetkest, kui nad kõndima õpivad.

“Eks me mõned elemendid ikka ka No-teatrist võtsime, kuid samas ei välistanud me ka mõne loo puhul psühholoogilist lähenemist, kus olid ikka sellised rasvased kujud,” tutvustab Kudu.

Kuigi etendus pole mõeldud jõuluetendusena, peaks lavastuse mõtlik meeleolu praegusse aega sobima küll, usub Kudu: “Öeldakse ju, et jõuluaeg on selline mõtisklemise aeg ja eks ta oma meeleolult siia sobibki. Sellest see pealkirigi, et “...lumi just on langenud...”. Eks me ootame praegu kõik ju lund.”

Kuna lugusid on kokku 40, siis mingi äratundmismoment peaks olema igaühel. On keerulisi mõtisklusi, on lugusid otse elust.

Tartu Üliõpilasteater tegutseb teist hooaega. Näitlejateks tudengid. Kas tegemist on siis alternatiivteatriga? “Ilmselt hakkab selliseks kujunema või juba on. Üheks põhjuseks on siin aines. Vähemalt niikaua, kui mina seda juhin, püüan leida selliseid materjale, mida riiklike teatrite repertuaari ei valita. Juba sellepärast, et sihtgrupp on üsna väike,” mõtiskleb Kudu. “Samas, kuna inimesed vahelduvad igal semestril, ei saagi me mängida väga psühholoogilisi või tugevate karakteritega näidendeid,” lisab ta.