Jaan KaplinskiFoto: ALDO LUUD
Inimesed
11. juuni 2020, 21:25

Jaan Kaplinski: Ain Kaalep oli mu kaaslane, sõber ja õpetaja

“Minu ja Aini vanusevahe on ainult neliteist aastat, ajaloo sissemurdmine meie ellu kasvatas selle vahe aga suureks. Sellal kui mina veel Tartus vanaisaga botaanikaaias jalutasin ja luiki vaatasin, sõdis tema Soomes ja siis ka Eestis punavägede vastu, sattus vangi, õppis ülikoolis, visati sealt välja ja teenis leiba mitmetes ametites, nagu paljud tema põlvkonna inimesed,” räägib kirjanik Jaan Kaplinski

Tuttavaks said mehed, ilmselt toonases Tartu Kirjanike Majas, kus 50ndate teisest poolest hakkas toimuma huvitavaid arutlusi, kuhu kogunes suur osa tolleaegsest Tartu kultuurihuvilisest seltskonnast. “Õhus oli vabaduse hõngu. See nakatas nooremaid ja vanemaid. Nii andis vanusevahe end veel vähem tunda. Ja Aini omapära oli ka selles, et temaga olles seda vahet ei tunnudki, ta oli noortega noor ja vanadega vana,” meenutab Jaan. 

“Mina olin tollal noor tudeng ja Ainiga läbikäimine sai osaks minu õpingutest, ta oli mu kaaslane, sõber ja õpetaja. Tema innustas mind tõlkima, tutvustas uuemat maailmakirjandust, ent ka antiikluulet, millega sattusin tegelema samuti tänu temale. Aini kaudu sain tuttavaks ka Artur Alliksaarega ja Ilmar Maliniga, Nigol Andreseniga ja Uku Masinguga,” sõnab Kaplinski.  

“Meie suhted olid eriti tihedad aastatel 1962 – 1963, kui elasin Elvas ja käisin nädalas kindlasti paar korda Kaalepite pool, kes tookord elasid suures puumajas päris Verevi järve lähedal. Suveajal käisime ujumas, talvel suusatasime. Ain oli hea suusataja, oli saanud suusatrenni Soome sõjaväes, kus väljaõppe juurde kuulus igapäevane kolmekümne kilomeetrine suusaretk. Sõitsime Vellaverre, Tõraverre ja muidugi rääkisime maast ja ilmast, luulest ja poliitikast. Viimasest mitte eriti palju, kuid kord naljaga pooleks panime kokku iseseisva Eesti Vabariigi valitsust, mõeldes, kes võiksid selles olla. Ei mäleta ühtegi konkreetset nime, kuid hiljem oli keegi kellelegi jutustanud sellest Aini ja Jaani kahtlasest mõtte eksperimendist. Õnneks ei jõudnud asi “kompetentsete organiteni”,”jutustab mees.  

Ain oli vist esimene kirjanik, kellele Jaan usaldas näidata oma luuletusi. “Talle need meeldisid, mis mind julgustas tublisti ning tema arusaamad vormist on mind kindlasti mõjutanud. On ju Aini üks suur püüd olnud leida võimalusi võõra luule vormi edasiandmiseks eesti keeles. Temata ei oleks meil Vana Kreeka ja Ladina luule tõlkeraamatuid, ei oleks Lorca tõlkeid ja paljut muud. Aini enda luule jääb vist tema tõlgete varju, kuigi on minu meelest rikkam ja vähem pretensioonikas kui Jaan Krossi oma. Meeles kõlavad vahel mõned tema salmid nagu “Kui sind armastamast lakkan/siis ebatruuduses/end vähem süüdistama hakkan/kui maitsepuuduses.” Seda pani keegi kriitik tookord Ainile pahaks, Nõukogude luulega ei sobinud selline kergemeelne suhtumine armastusse…”

“Olen hiljem mõelnud, et oma pidevate külaskäikudega Aini poole Elvas, võisin teda ja eriti tema kaasat Astit ja ämma parasjagu tüüdata, aga noor inimene mõtleb sellistest asjadest tagantjärele kui üldse. Mäletan, kuidas kord veidi napsisena Tartust Elvasse jõudsin, aeg oli juba hiline, läksin Aini elamisest mööda ja tuli kange tahtmine sisse astuda. Aknad olid pimedad, loopisin nende pihta mullatükke, aga pimedaks nad jäid. Järgmisel päeval selgus, et minu mullatükid olid aknad poriseks määrinud. Pahandust sellest ei tulnud, Kaalepid võtsid asja naljana, minul oli muidugi piinlik. See oli ammu, umbes kuuskümmend aastat tagasi,” muigab Kaplinski.

“Hiljem olen Ainiga koos olnud veel palju kordi, viimati tema 90. sünnipäeval Elva koolimajas. Lootsin, et see ei ole viimane kord, aga paraku oli…”

“Mõtlen, et Ainile tasus tema kannatused ja raskused see, et ta sai iseseisvas Eestis asuda toimetama varjusurmast äratatud ajakirja Akadeemia. See ajakiri on midagi, kus kohtuvad kirjandus, filosoofia, teoloogia, füüsika ja bioloogia. Midagi, mis kinnitab eestlaste kuulumist kultuurrahvaste hulka. Akadeemia on suurepärane mälestusmärk Ainile, selle esimesele toimetajale.”

 Ain Kaalep Foto: Õhtuleht arhiiv