Olev Remsu: Ain Kaalep oli oma olemuselt appitõttaja

Remsu on õnnelik, et Kaalep nõukogude ajal vaatamata keeludele lõpuks kirjanikuks sai. "Jumal tänatud, mõnikord on õiglus majas," ütleb ta.
Olev Remsu meenutab Ain Kaalepit kui appitõttajat. "Kokkuvõttes nende aastakümnete jooksul, mil ma temaga suhtlesin, jäi mul tast üks mulje. Üks otsus, milles ma olen 100% kindel. Tema oli oma olemuselt appitõttaja." Abivalmis, abistaja ja tahe aidata – just selliste sõnadega kirjeldab Olev lahkunud kirjanikku.

"Ta tõttas kohe Eesti riigile oma keelteoskuse ja juurateadmistega appi," jutustab Remsu. "Ta oli ka Konstatin Pätsi toetaja ja tundis Eesti ajalugu ning juurat ja tõttas Eesti Põhiseaduse Assambleesse appi. Mitte endale nime tegema, mitte endale kuulsust võitma, vaid appi."

Olev imetles tema keeleandeid ja seda, kuidas just Ain Kaalep tõi eesti keelde uusi sõnu. "Ta tuli ka inimestele appi. Ta võis vaesele tudengile kohvi välja teha ja isegi raha laenata, kuigi tal oli endal seda alati väga vähe."

Lisaks suurele abistamisele oli Kaalep juhtivaks inimeseks ja mentoriks ka paljudele noortele üliõpilastele. "Käisin noore poisina tal Elvas külas ja kuulasin teda, suu lahti. Ta pidas ennast rohkem tõlkijaks kui luulejatajaks. Ise ütles ta enda kohta literaattõlkija," jutustab Olev Remsu.

"Ta on toonud eesti luulesse need värsimõõdud, mida varem ei oldud kasutatud," toob Remsu esile. Lisaks väärikale prantsuse ja saksa luule ning raamatu "Kuningas Oidipuse" tõlkimisele meeldib Olevile teos nimega "Samarkandi vihik". "Kui ma ise esimest korda seal käisin, oli mul see raamat kaasas ja lugesin seda seal," meenutab Remsu.