AIN KAALEPIT MÄLESTADES | Marju Lauristin: ta oli korraga Eesti patrioot ja maailmakodanik. Paul-Eerik Rummo: tema panus on hindamatu!

Hiljuti surnud vaimuhiiglast Ain Kaalepit meenutavad Marju Lauristin, Paul-Eerik Rummo, Lauri Vahtre, Liia Hänni, Ivo Linna ja teised, kes temaga elu jooksul kokku puutusid. „Kõige tõsisem ja kasulikum loeng, mille ma Ainilt saanud olen, sündis Tallinnas Kuku klubis, mantlid seljas,“ räägib luuletaja Indrek Hirv, kellele Aini öeldu oli abiks järgmisel kahekümnel aastal. 

Indrek Hirv meenutab: „Ega ma Ain Kaalepist asjalikult kirjutada ei oska, olen ta tõlkeid vist kõiki lugenud, aga luuletusi vähem ja artikleid üldse mitte. Ma ei tundnud teda ka nii hästi, et ta karakterit lahata, aga ma mäletan olukordi, mis iseloomustavad vast nii teda kui tema ajastut kui ka nende olukordade mäletajat.

Õigupoolest tundis Kaalep mind varem ja paremini kui mina teda – kokku umbes kuuskümmend aastat. Asi oli nii, et Tartu kunstnike majas elas Kaalepi koolivend ja sõjasõber Ilmar Malin, kelle tütar Lea aga oli mitmel aastal minu peamine mängukaaslane. Jaan oli veel titt, aga Leaga oli paras kisades mööda koridori joosta ja vaheldumisi kord tema, kord minu juures voodi alla pugeda. Kaalep tuli vahel oma kahe ühte nägu tütrega Malinile külla (kokku kuus musta Kaalepi-silma), eks siis oli kisa veel rohkem. Kaalepite juures Elvas käisin emaga koos ka juba tollel ajal.