Helen Adamson: õpin iga päev, kuidas mitte langeda vanadesse mustritesse, kus ma olin kurb ja õnnetu

"Ma olen alati elus vaadanud päris palju tulevikku ja teen seda ka nüüd. Tegelen enda sisemaailmaga, et end paremini mõista, olla õnnelik, tasakaalukam, mõista oma vajadusi, ehitada paarisuhtes teadlik vundament, märgata oma ärevust, osata ärevust maandada jne," kirjutab Adamson Instagramis.

"Aga tulevikku vaatamise juures on alati üks suur aga - kui seda teha pidevalt ja kogu aeg eladagi parema homse nimel, jääme me alati homset ootama, aga homne ei saabu mitte kunagi. Me võime endale rääkida toredaid lugusid, mida kõike need tuleviku unistused tuua võivad, seda lugu isegi uskuma jääda, kuid soovitud rahulolu jääb saabumata," räägib ta.

Adamson meenutab, et tema soovid olid alati täitumatud. "Kunagi soovisin ma, et kirjutaksin loo, mis puudutaks ja kõnetaks inimesi ja mida kuulates mõtleksid teised, et kuidas keegi saab nii ilusaid sõnu kirjutada.⁠ Kirjutasin sõnad loole "Kas tead", sain sellega kogemata tuntuks ja paljud mõtlesid just seda, mida soovisin. Aga siis sooviksin hoopis, et saaksin esineda, sain esinda, siis tahtsin, et lavad oleksid suuremad. Sain ka suurematele lavadele, aga siis soovisin hoopis edukat plaati ja nii edasi ja nii edasi. Mitte ükski minu saavutus ei toonud oodatud rahu."

Helen räägib, et sellised soovid tekkisid tundest, et ta ei ole piisav. "Ma püüdsin iseend ravida nii, nagu ma tol hetkel oskasin. Ikka ja jälle uusi eesmärke seades, mis võiksid tekitada tunde, et ma olen väärtuslik. Oma tassi saame aga täita ainult meie ise, mitte teiste tunnustus."

Ta hakkas end tervikuna tundma, kui asus sügavamalt endasse vaatama. "Ja seda tänases ja praeguses hetkes elamist õpin endiselt. Õpin iga päev, kuidas olla rahul sellise endaga, nagu ma praegu olen, ja kuidas mitte langeda vanadesse mustritesse, kus ma olin kurb ja õnnetu. Õpin, kuidas teha rahu sellega, et täiuslikkust ei ole olemas, kui ka vanad mustrid korduvad," räägib ta.