ARVUSTUS | Kristel Aaslaiu ja Merilin Taimre raadiosaade „Naistesaun“ tõestab, et ka avaliku elu tegelased on inimesed

Pühapäevases avasaates Taimre ja Aaslaid end tagasi ei hoidnud ja esimeseks teemaks valiti kohe ihukarvad. Merilin ja Kristel teevad kohe selgeks, et ideaalne naine ei pea olema täiesti karvutu. „See on maitse küsimus täpselt samamoodi, kas brünett on loomulikum kui blond, sest blond on tihtipeale värvitud. Tee, mis tahad! Kellelegi ei tohiks kunagi ette jääda, mida sina oma kehaga teed. Kui keegi tuleb ja kommenteerib, on see tema enda viga ja kitsarinnalisus,“ rõhutab Taimre.

„Mind on enda puhul alati naerma ajanud, et see, kui palju sa raseerid, oleneb täielikult aastaajast ja sellest, kus etapis sa suhtes oled,“ räägib Kristel, et tema pöörab suhte alguses raseerimisele rohkem tähelepanu.

Taimre jälle ütleb, et talle meeldib suhtes olles enda eest rohkem hoolt kanda, et mehele silma järele olla. „Kuid kui tuleb märts ja esimesed seelikud, siis enam žiletist ei piisa, tuleb mehe pardli kallale minna, sest muidu seda metsa maha ei võta,“ naerab ta.

Kuna tegu on siiski raadioeetriga, peavad Kristel ja Merilin niivõrd intiimsel teemal rääkides ka sõnu valima ja nii kuuleb saates väga värvikaid fraase nagu „tšeki mu raamatukogu üle“, „minna võõra inimese juurde ja visata tuss lakke“ või „ma ei lähe metsa alla siili paitama ja ma ei taha seda ka endal püksis teha“.

Kuigi Kristel ja Merilin on varasemast vaid teretuttavad, on neid raadios mõnus kuulata, sest neil paistab olevat asjadest ühine arusaam ja huumorisoon. Kõigest vabalt rääkides ei teki ka endal piinlikku momenti, kus tahaks kanalit vahetada. Pigem on tunne, et istudki sõbrannadega ja muljetad ning naerad nendega koos.

Ka Kristel ja Merilin on inimesed

Tihti tunduvad avaliku elu tegelased meist justkui kõrgemad või kaugemad, kuid selgub, et ka nemad on inimesed – näiteks Paljas Porgand avaldab, et ta ei oska kaotada ja võib lauamänge mängides väga jonnakaks muutuda. Nii juhtus ka viimane kord Monopoli mängides. „Mängisime esimest korda kaardimaksega Monopoli, kus on võiduvõimalus puhtalt õnne peale. Ühel osalejal polnud üldse raha ja ta tegi veel kolm tiiru, istus vanglas, sai välja ja teenis iga ringi alguses raha. Minul oli palju vara, aga keegi ei sattunud kordagi nendele mänguruutudele ja kui mult need ära võeti, hakati seal käima. Mõtlesin, et universum, miks sa tahad mind kaotama panna. Ütlen ausalt, et olin nii närvis ja nutsin. Mu elukaaslane tuli mind lohutama ja ütlesin talle, et ära puuduta mind! Olin nagu viieaastane,“ tunnistab ta.

Ka Kristel avaldab enda kohta mõne saladuse. „Teades ennast, olen tegelikult väga lohakas inimene. Samas ei ütleks ma, et kuna ma olen lohakas, olen selle võrra halvem inimene. Ilu on ju selles, kuidas sa teistesse inimestesse suhtud, milline suhtleja oled ja kuidas ligimesi hoiad. Mind ajab veidi närvi, kui sul pole kõige puhtamad riided ja jätad sokke igale poole, aga ma ei ütleks, et inimene on selle võrra koledam. Tihtipeale tegelevadki kõige ilusamad inimesed sisemise iluga,“ räägib ta.

„Kõige ilusam inimene on hea inimene. Tahes tahtmata tekib eelarvamus, sa näed teda ja paned kohe paika, milline ta on. Ilusa inimese puhul arvatakse tihti, et ta on mõrd ja nipsakas. Teistpidi – kui ta on ülekaaluline, on ta kindlasti rumal. Olen oma elus võtnud vastu otsuse, et kui ma pole inimesega rääkinud, ei hakka ma arvama, kes ta on. Sõnad räägivad tugevamini kui see, mis sulle otsa vaatab ja raamatukaas ei ütle mulle, mis raamatus kirjas võib olla,“ jutustab Aaslaid.

Saate ainsaks miinuseks on, et see kestab kõigest ühe tunni ja näiteks viimase, inimese ilu teemaga oleks võinud palju rohkem süvitsi minna. Tõenäoliselt see siiski ka juhtub, sest tegu oli kõigest esimese saatega, mis oli ainult sissejuhatus kõigesse sellesse, mis kuulajaid ees ootab.