Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti
6. juuni 2020, 00:14

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas „imbi“ ei hakanud „preilit“ asendama

„W kihelkonnast saadeti meile kiri, mis ütleb, et meie keeles tarvitatakse palju võõraid sõnu, mida sugugi tarvis ei olevat nagu näituseks: herra, proua, preili. Neid võõraid sõnu ei ole meile sugugi tarvis, sest meil on nende mõtete avaldamiseks enestel ilusad Eesti sõnad, nimelt: isand, emand, neitsi. Esiti saavad küll mõne „herra“ ehk „proua“ kõrvale „isand“ ehk „emand“ koguni kare kuulda olema, aga viimaks saavat asi ometi ära harjuma. Ka piiblis seisvat ikka „kuninga emand“, aga mitte „kuninga proua“,“ teatab Wirulane 1882. aastal.

Pool sajandit hiljem, 1938. aastal, võtab ajalehes Uus Eesti asja uuesti ette tollase ajakirja Olion toimetaja Yri Naelapea.

„Ma küllap ei eksi eesti keele tuleviku ja rahva ilumeele vastu, kui soovitan takjatena peale trügivad „härra“, „proua“, „preili“ lõplikult asendada puhteesti sõnadega isand, emand, imbi. Kui näiteks ajakirjandus eeskuju näidates enam ei „preilita“, „härrata“ ja „prouata“, siis saavad ka eesti „imbi“, „emand“ ja „isand“ tagasi oma endise auväärsuse,“ kirjutab Naelapea, kelle Olion jätkas pärast II maailmasõda mõnda aega ilmumist Austraalias – ikka tema käe all. Yri Nelapea kirjanduspärand oli üsna suur, peamiselt lavateosed ja murdekeelsed luuletused.

Ei läinud läbi imbi nagu varem pakutud neitsigi. Eestlased  jäid ikka härratama ja prouatama, preili on hiljem küll vähem kasutamist leidnud.