Lauri Nebel meenutab head sõpra Jüri Aarmat: „Tänase päevani mõtlen, et mida te naljatate, Jürka tuleb kohe-kohe nurga tagant välja.“ (4)

„Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat,“ laulis Jüri Aarma ning otsekohe lõid neidude põsed punetama ja põlved värisema. Jüri oli naiste lemmik. Hea sõber Lauri Nebel poetab: „Naised armastasid teda väga. Ta oli ilus, paraja kasvuga ja uhkete lokkidega. Kui tahtis, oli maskuliinselt habetunud.“

Mullu kümme päeva enne oma 68. sünnipäeva 21. mail Veerenni raudteeülesõidul hukkunud Jüri Aarma kirjutas selle laulu Priit Aimla tekstile Lisl Lindau 70. sünnipäevaks. Lindau ja Aarma kolleeg Marje Metsur mäletab seda pidu tänini: „Pärast viimast nooti tuli Lindau lavale, jõi pokaali põhjani ja viskas siis vastu maad kildudeks. Lindau, kes ei sallinud vanu inimesi, ütles ikka, et kui tema kunagi sureb, peab Jüri seda lugu sarga ääres talle laulma ning et talle peab pandama kirstu kaasa kaks šampanjat. Šampust ei tohtinud öelda, vaid ikka šampanja,“ meenutab Marje. „Kui siis Lisl ühel ilusalt päeval suri, tehtigi nii: üks šampanja ja kaks pakki suitsu pandi padja alla, teine pudel aga käeulatusse, et kui ta taevasest väravast sisse astub, teeb kohe suure paugu.“

„Kuna Lisl oli rahvakunstnik, pidi keskkomitee teadma, kes mida matustel räägib ja mis muusikat ärasaatmisel mängitakse. Mispuhul Rein Ristlaan helistaski Kalju Komissarovile, et millised palad ärasaatmisel kõlavad. „„Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat“,“ selgitas Koma, lisades, et seda laulab Jüri. Mille peale Ristlaan käratas, et seda laulu ei tule. „See laul tuleb,“ vastas Kalju ja viskas toru hargile. Nii oligi. Enne kui Liisukene meie majast lahkus, istus Jüri klaveri taha ja saatis ta selle lauluga teele. Nii et Liisuke läks oma šampanjapudelite ja Jüri pühendatud lauluga oma viimsele teekonnale,“ meenutab Marje.