Neeme Järvi: „Kahjuks on inimkond kisaga harjunud ja seepärast ka sõjad, viha ja ängistus.“ (1)

7. juunil peab dirigent Neeme Järvi 83. sünnipäeva. 22. mail pidanuks ta juhatama ERSO hooaja lõppkontserti. See oleks olnud ka tema viimane ülesastumine meie esindusorkestri peadirigendina, sest uuest hooajast annab Neeme Järvi peadirigendikepi üle Olari Eltsile.

Paraku jäi see nii tähenduslik kontsert ning mõistagi ka Eestisse sõit koroona tõttu ära.

Sünnipäeva peab maestro Florida kodus, ehkki tunnistab, et igatseb Eesti valge ja linnulaulu täis varasuve järele. „Tänapäeval oleks hea olla lind,“ mõtiskleb ta. „Poleks mingeid probleeme reisimisega.“ 

Teie pikalt planeeritud Eestisse sõit jäi seekord ära. Aga oskate ehk juba öelda, millal me teid siin taas näha saame? 

Sel kevadel ma tõepoolest Eestisse ei tule ja millal tulen, pole ka võimalik ennustada. Niisugust olukorda pole ju enne olnud. Nii et minu peadirigendi ülesanded on lõppenud – seda ei saa millegagi asendada ja edasi lükata.

Eestis on kogu kontserttegevus edaspidi küsimärgi all, kuna meil on tegemist eriliste, mittestandardsete kollektiividega. Estonia kontserdisaal on väike, ERSO koosseis suur – kaks-korda-kaks-reeglit ei mängi kuidagi välja, kombineeri kuidas tahad. Oleks meil linnahall. Oleks… Aga ei ole!

Pealegi – orkester peab esinema publikule, aga publikut saali ei lubata. See omakorda seab kahtluse alla, kas edaspidi inimesed üldse julgevadki kontsertidele tulla ja üksteisele nii lähedal istuda. Orkestriga on ju sama asi. Sellepärast olen tuleviku suhtes üpris pessimistlikult häälestatud.  

Kuidas koroona teie igapäevaelu on mõjutanud? On teil oma nägemus sellest, miks see viirus meid just nüüd ja nii tormiliselt tabas? 

Leian, et rahvusvaheline pingeline olukord on selleni viinud, ehkki midagi täpselt selgitada pole võimalik, sest teooriaid on erinevaid.

Aga sõjaolukord see on – maailm muutub kõigi jaoks. Kahjuks saavad eriti ränga paugu muusikud ja kultuur üldse. Kindlasti kaotavad töö miljonid kultuuritegelased ja orkestrite tase langeb. Ilmselt hakatakse neid tasapisi sulgema, sest nad ei too midagi sisse. Eriti Ameerikas.

Suure küsimärgi all on ka suurte festivalide toimumine. Kas järgmine laulupidu üldse toimub?! See viiruseolukord ei pruugi nii kiiresti laheneda, kui me arvame ja loodame. Elu normaliseerumiseni võib minna aastaid.   

Olete dirigeerinud 157 orkestrit: erinevad rahvused, erinev temperament ja maailmapilt. Kas see avaldub ka muusikas? Kas ühe orkestri esituses kõlab Mozart teisiti kui teise esituses?

Mozart kõlab alati hästi! Muudeks lugudeks on vaja head akustikat. Vaja ehitada hea akustikaga saale, nagu seda maailmas tehakse ja nagu seda meil ei tehta. Muuseumis pole akustikat ja suurt pinda vaja. Aga ooperile ja sümfooniaorkestrile on suurt, hea akustikaga saali väga vaja, eriti Eestis, sest Eesti on tubli kultuuri- ja muusikariik. Aga me pole siiamaani suutnud sellele tõsiselt mõtlema hakata. Probleem on see, et meie valitsused ja ministrid muudkui vahetuvad, uus valitsus ei tea, mida eelmine tegi. Sageli puudub inimestel, kes riiki juhivad, arusaamine kultuurist ja klassikalisest muusikast. EMTA saali kavandati ja ehitati 20 aastat. Kes kannatas – muusika, õpilased... 

Milline on töö ja õnne vahekord dirigendiametis? Muusik on ju kunstnik. Ja kunstnik on haavatav, õrna hingega. Kuidas on kunstnikul võimalik tippkonkurentsis, võitluse keskkonnas toime tulla? 

Tipus peab olema hea professionaal. Ei ole võimalik, et oled keskpärane ja juhid maailma mainekamaid orkestreid. Töökust on vaja ja andekust on vaja, ning lisaks oma eriala hästi tunda. Dirigendi puhul tähendab see suurt muusikaliteratuuri tundmist, nooditundmist. Samuti hea tehnika omamist. Ei ole nii, et mida suuremalt vehid, seda parem – orkester ei saa niisugusest aru. Ole viisakas ja konkreetne, ja saa inimestega hästi läbi, ütle pigem häid kui halbu sõnu. Kui haavata saad, ära tee välja, niikuinii on alati kellelgi midagi ütlemist – see on inimestel veres. Kui kriitika on konstruktiivne, tasub see ära kuulata ja järeldused teha. Ka enesekriitika on hea asi: õpi enda vigadest, õpi teiste vigadest, muudkui õpi!

Jah, tippujõudmine ja tipuspüsimine on raske töö. Aga see ei tee õnnetuks, sest muusika ei tee kunagi õnnetuks.

Kui palju peab teie kogemusega dirigent veel kontserdiks ette valmistama? Ma tean, et ennast iseloomustada on keeruline, aga mis on teie kui dirigendi nii-öelda firmamärk või stiil? 

Mida vanemaks saad, seda kergem on korrata seda, mida Juku on eluajal õppinud. Aga lohakaks ei tohi minna. Näita eeskuju. Nii oma kolleegidele kui ka orkestri muusikutele, ja püüa anda edasi oma teadmisi nendele, kes väga palju ei tea. Näiteks mis on alla breve (2/2 taktimõõt muusikas – toim)? Tuleb ka publikus huvi tekitada, nendega suhelda ja püüda asi viia selguseni nii lihtsalt kui võimalik, et ka see igava näo ja välimusega mees seal neljandas reas väheke rohkem emotsioone üles näitaks. Ja et inimesed ka plaksutaks kõvasti, mitte ainult ei paitaks käsi. Ma ju näen ka selja taha, ärgu arvaku. On veel üks edukomponent: lisalugu. Need lood meeldivad rahvale.

Kui palju saab dirigent ette antud noodikirja raames olla loominguline?

Dirigent peab kogu aeg jube loominguline olema. Hommikust õhtuni ja öösel ka. Aju kogu aeg töötab, kogu aeg mõtled loominguliselt. Mis dirigent sa muidu oled? 

Kas väljaspool erialast tööd, tavalise inimesena olete pigem boheemlase-tüüp või täpne nagu noodikiri?

Minus on üht ja teist. Aga äärmustesse minna ei sobi, muidu arvatakse, et on ebanormaalne. Kui aus olla, siis tegelikult olen ma liigsest akadeemilisusest kaugel, olgugi et arvatakse, et jube soliidne härra.

Muusika koosneb tantsust, emotsioonist, traagikast ja kõigest muust – seda on vaja oma olemusega piltlikustada. Ja noodikiri ei ole sugugi kuiv – tema ütlebki, millest muusika räägib ja kus on kontrastid, kus on tundeaktsendid. 

Milline on teie esimene muusikaga seotud mälestus? Milline oli muusika osa teie kodus, on teil meeles mõni pala, mis teid lapsepõlves on eriti köitnud või mõjutanud? 

Minu esimene instrument oli ksülofon. Ja esimene esinemine oli nelja-aastaselt ksülofonisoologa Eesti Raadios. Vanem vend Vallo saatis mind klaveril. Olin väike, põlvili tooli peal ja esinesin.

Kodus Nõmmel oli meil alati muusika. Kuulasin raadiot, plaate… Olen kuni tänaseni kogu elu igasugustes formaatides plaate kuulanud, ja niimoodi, kuulates, õppinud.

Olen ka klaverit mänginud, samuti löökpille.

50ndate esimeses pooles käisime Eino Baskini ja Jüri Järvetiga estraadikavaga mööda Eestit tuuritamas. Mina esinesin ksülofonisoolodega. 1955–60 õppisin Leningradi konservatooriumis ja 1960 sai minust Eesti Raadio Sümfooniaorkestri (ERSO) dirigent.

Mind on kogu elu võlunud just klassikaline muusika, ehkki olen ka Rütmikutes kitarri mänginud. Ja jazzu ikka ka natuke.   

Olete ühes varasemas intervjuus maininud, et popmuusika – õieti tümakas – ei olegi muusika. Kust jookseb muusika piir? Kui me kuulaksime ainult ilusat ja harmoonilist muusikat, kas maailm oleks siis parem paik? 

Teil on õigus. Kisa ja kära on laostav – see laostab meid ja meie maailma noorust. Seda ei saa muusikaks nimetada. Kahjuks on inimkond kisaga harjunud ja seepärast ka sõjad, viha ja ängistus. Kontroll puudub, kõik on lubatud. Sõna on vaba? Ei ole! Sa pead mõtlema, mida sa ütled! Sama on muusikas – enne mõtle ja siis tee. Vali. Aga vali õigesti. Kui sa seda ei tee, siis oled maitselage, pole midagi parata.    

Andke nõu, millist kolme teost võiks igaüks kuulata, et saada paremaks inimeseks?

Giuseppe Verdi „Othello“, Georges Bizet' „Carmen“ ja Pjotr Tšaikovski „Padaemand“ – kolm kõige paremat ooperit, nagu ütles minu õpetaja, professor Nikolai Rabinovich. Wolfgang Amadeus Mozart, Ludwig van Beethoven ja Johannes Brahms – kolm võrratut heliloojat. Kui neid kuulad, siis oled kultuurne inimene. Ja ärgem unustagem Arvo Pärti – Eesti au ja uhkust.  

Mis maagia see on, et ühte suguvõssa on sündinud nii andekad muusikud? Teie kolm last on kõik väga andekad ja edukad muusikud. Ja teil on üheksa lapselast, kas ka nemad on muusikugeeniga? 

Lapsed (ja lapselapsed) on meie tulevik. Ent kõik sõltub ikkagi vanematest – mida nemad on osanud ette võtta, et lastest kasvaksid inimesed suure algustähega. Emad ja isad vastutavad tulevase põlvkonna eest. Ehkki ka geenid mängivad oma osa – seda on teadlasedki öelnud. Ja andekus on samamoodi tähtis. Aga kõige olulisem on soov teha oma asja, olla parema tuleviku looja. 

Kuidas peate sünnipäeva? Kas ka muusikute peres äratatakse sünnipäevalaps traditsioonilise „Happy birthday to you…“ lauluga? 

Meie laulame Bachi koraali. See on ilusam.

Saate 83. Millest unistate? 

Elada kuni 7. juunini. Senikaua kuulan muusikat. Klassikaraadiot ja ERSO salvestisi. Hiljaaegu avastasin YouTube'ist ühe 15 aasta taguse kontserdi, mida juhatasin, kus New Yorgi filharmooniaorkester koos bariton Thomas Hampsoniga esitasid Alexander Zemlinsky „Lüürilist sümfooniat“. Mulle see nii meeldib, väga väärt teos! Ainult et kui ma seda juhatasin, ei saanud ma selle ilule pihta. Muusikaga on tihtipeale nii, et ta vajab seedimiseks aega. Mõnda teost tuleb mitu korda kuulata, enne kui hakkad aru saama, kui hea ta on. Sarnane lugu on minu puhul ka näiteks Gustav Mahleri „Das Liediga“.

Nii on elus üldse – liigne kiirustamine ei vii kuhugi. See kehtib ka koroonaviiruse kohta, sellega tasub ettevaatlik olla. Hoia ennast, eesti rahvas! 

Aga kas te vahel seda kevadist Eesti linnulaulu (mis on nii ilus!) ka igatsete? Ma ei suuda uskuda, et Florida linnud sama ilusasti laulaksid.

Jaa… Aga siin on nii ilusad pelikanid, ja neid lendab siit päeva jooksul üle sadu, kõik ilusasti rivis. Nemad on ka ju linnud. Kuhu nad ruttavad… Aga kõigil on kiire.

Tänapäeval oleks hea olla lind. Poleks reisimisega mingeid probleeme.

Aga see on õige – linnulaul on kaunis. Loodus ongi muusika kõige suurem inspiratsiooniallikas ja innustaja.

***

Elina Nechajeva: on vähe dirigente, kelle käe järgi on nii hea ja turvaline laulda

„Neemega Järviga koos musitseerimine on puhas rõõm ja nauding! On vähe dirigente, kelle käe järgi on lauljal nii hea ja turvaline laulda. Eriti põnevaks teevad need muusikalised nüansid, mida koos leitakse ja esitatakse ning mis tihti sünnivad ka spontaanselt laval,“ kirjeldab Elina Nechajeva tööd maestro dirigendikepi all.

Elina sõnul tutvus ta Neeme Järviga lähemalt alles kolm aastat tagasi vana-aastaõhtul Floridas Paavo Järvi sünnipäeval, kuid juba lapsepõlves kuulas ta Järvi salvestusi ning käis tema kontsertidel.

„Mäletan väga hästi meie esimest proovi, mis toimus Estonia kontserdisaalis koos ERSOga “Kõik armastavad Gruusiat” projekti tarvis. Ma pole üheski proovis nii pabistanud, et lausa noodid käes värisesid, nii suur oli minu aukartus ja õhin. Neeme rahustas mind väga sõbralikult ja palus mitte karta ning suunas mu tähelepanu hoopis muusikalistele nüanssidele, mida võiks teha. See viis mind õigele töölainele ning esinemine Tbilisis läks juba hästi,“ meenutab Elina, kel jätkub maestro jaoks vaid ülivõrdes sõnu. „Neeme Järvi on fantastiline inimene sooja südame ja hingega. Me kõik oleme näinud armastatud dirigendi peent huumorisoont laval ning minu avastuseks on seda toredat huumorit ka igapäevases suhtluses temaga. Tema hoolivus ja armastus oma lähedaste vastu on mulle suureks eeskujuks ning tema soov jagada oma kogemusi ja teadmisi noortega on imetlusväärne ja hinnaline.“

Viimati oli Elina koos Neeme Järviga laval eelmisel suvel Pärnu Muusikafestivalil ning kui kõik läheb plaanipäraselt, on järgmise koostööna ees ootamas uusaastakontsert. „See on suur au ja õnnistus!“ ütleb Elina, mida tähendab talle koostöö Neeme Järviga. „Igast meie kohtumisest püüan ma nii palju õppida ja meelde jätta, kui on võimalik. Tänu Neeme Järvile olen ma hindamatute kogemuste võrra rikkam ning väga palju arenenud, kui muusik ja laulja.“

***

Maestro saabub meieni plaadil

Neeme Järvi juhatusel on salvestatud üle 500 heliplaadi. Nüüd on ilmunud uus CD „Great Maestros XIII“.   

Plaadil on kaks  Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserti Kalle Randalu esituses ning kolm pala – Peeter Vähi „Nelikümmend kaks“ ja „Emale“ ning Rudolf Tobiase ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast“ –, kus soleerib Elina Nechayeva.

Viimane, „Kalevipoja“ tekstile kirjutatud pala on muuseas esimene soolohäälele ja orkestrile kirjutatud teos Eesti muusikas. Järvi jaoks ei ole see aga esimene kord seda dirigeerida. „Tegime seda kunagi Anu Kaaluga, kui noored olime,“ meenutab ta. „Ja väga hästi tegime, kuid see on ammu ununenud. Ja nüüd on Elina väga tubli koloratuursopran – minu jaoks väga tore avastus.“