Suri riigipäevahoone kangasse mähkinud kunstnik Christo (1)

1935. aastal Gabrovos sündinud kunstniku ametlikul Facebooki küljel seisab, et Christo, õige nimega Christo Vladimirov Yavachev, suri pühapäeval. Alati koos oma abikaasa Jeanne-Claude'iga koos töötanud kunstnik oli mees, kes mässis kangasse näiteks Berliini riigipäevahoone, Pariisi kuulsa Pont-Neufi silla ja New Yorgi Central Parki värava. Tema kunstiteosed lähendasid inimesi, seisab Facebooki avalduses. „Christo elas elu täiel rinnal – ta mitte üksnes ei unistanud pealtnäha võimatutest asjadest, vaid viis need ellu.“

Lahkunud 1957. aastal sünnimaalt Prahasse, põgenes Christo sealt Viini. Pariisis tutvus ta oma tulevase naise ja loomepartneri Jeanne-Claude Denat de Guilleboniga. Hiljem sai nende elupaigaks New York, kus Christo jõudis elada kokku 56 aastat. Oma armastatud kaasa mattis ta 2009. aasta novembris. 

Neli aastat tagasi lõi Christo Itaalias Iseo järvel laineid kunstiinstallatsiooniga „Hõljuvad kaid“, mis võimaldas külastajatel kõndida maismaalt Monte Isola saareni. Kunstnik rajas jalakäijate veetee plastkuubikutest, mille kattis päikesekollase kangaga. Installatsioon läks maksma 15 miljonit eurot. Reageerimisvalmis oli 30 vetelpäästjat ja kümneid vabatahtlikke. 

„Christo ja Jeanne-Claude on alati selgesõnaliselt öelnud, et nende pooleliolevaid kunstiteoseid tuleb pärast nende surma jätkata. Christo soovide kohaselt toimub 18. septembrist 3. oktoobrini Pariisis „Triumfikaar, mähitud“,“ seisab kunstniku kodulehel. 1. juulil avatakse Pariisis Pompidou keskuses Christo ja tema naise Pariisi-perioodile pühendatud näitus. 

„Shakespeare ütles meile, et kogu maailm on näitelava, Christo aga näitas meile, et kogu maailm on kunstigalerii,“ kirjutas BBC Newsi kunstitoimetaja Will Gompertz. „Bulgaaria päritolu kunstnikku ei huvitanud steriilsed valged seinad moodsas muuseumis, kus objektid eksisteerivad igapäevaelust lahus. Ta tahtis igapäevaelu kunstiks muuta, sundida inimesi oma ümbruskonda uuesti vaatama ja selle üle järele mõtlema. Ta tegi seda sekkumisega – mähkides mõne hoone, nagu näiteks Berliini riigipäevahoone sinisesse materjali või Austraalia rannikulõigu miljonisse ruutjalga kangasse, muutes mõlemal puhul külmad kõvad struktuurid sensuaalseteks, habrasteks skulptuurideks.“