Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas esimesed sinised passid kohale jõudsid
Ajaleht märgib siiski, et passide jagamisega ei kiirustata. Esimesed antakse kätte ehk kuu aja pärast, sest kõigepealt tuleb uute nende näidised saata tutvumiseks teistele riikidele ja kohapealgi tuleb veel lahendada tehnilisi üksikasju.
Tolle sinikaanelise passi tagumise kaane sisepoolel olid omaniku andmed ja foto. Peale oli pandud kehvake kile kolme lõvi kujutisega. Mingit masinloetavat koodi polnud ja omanik pidi ise passi allkirjanäidise kirjutama, kui sai dokumendi kätte.
Neile eestlastele, kes tahtsid kohe pärast taasiseseisvumist kiiruga punasekaanelised passid kas kaugele sahtlinurka peita või koguni ära põletada, nagu mõned ägedamad tegidki, jagati 1991. aasta septembrist Kanadas trükitud kodanike komiteede nõndanimetatud Rumesseni passe. 21. novembril 1991 hakkasid need ülemnõukogu presiidiumi otsusega kehtima ja olid mõeldud üleminekuajal siseriiklikuks kasutamiseks. Neid isikutunnistusi jagati üle 50 000.
Kommentaarid (0)