Artur Talvik: „Tegelikult on jube kihvt selline kõrvaletõmbumise, järelemõtlemise ja enda sisse vaatamise aeg.“

Kas keegi mäletab mõnda Artur Talviku näitlejatööd nukuteatris, kuhu ta pärast Panso kooli lõpetamist tööle asus? „Ma ei mäleta isegi neid rolle,“ naerab Artur. Elu veeretas talle ette hoopis filmimaailma ja seejärel juba suure poliitika. Nüüd on ta mõlemast tagasi tõmbunud ja loetleb viimaste rollidena hoopis koduõpetaja, söögitädi, koristaja ning balleti- ja klaveriõpetaja omi.

Sinu ja abikaasa Anneli vanem laps, peagi kümneseks saav Torm-Oskar käib kolmandas klassis, mis praegu tähendab küll kodukooli. Kuidas sa oled isana koduõpetaja rolliga hakkama saanud?

Kuigi peretohtrist abikaasa Anneli pole just eesliinil, on ta siin maal Tapurla külas vaid nädalavahetuseti, mis tähendab, et minu roll pole olla ainult koduõpetaja, vaid ma olen ka söögitädi, koristaja, väiksemale tüdrukule Säde Alissale balleti- ja klaveriõpetaja, lisaks lihtsalt kehalise kasvatuse õpetaja. Tegelikult on need kaks kuud olnud uskumatult töised. Kui mõned sõbrad räägivad, et pole elus nii palju lugenud, siis meil hakkab hommik sellega peale, et esimesena tuleb vaadata, mis õppimiseks on saadetud. Algus oli ikka täielik katastroof – ei õpetaja ega õpilane saanud oma rollist täpselt aru. Nädala võttis aega, et rütmi sisse saada. Nüüd aga võin öelda: kui jätta kõrvale, mis maailmas toimub, oleme olnud siin maal kui vanajumala selja taga.