Foto: PantherMedia/Scanpix
Eesti
28. mai 2020, 00:19

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas haritlased said endale vanadekodud

„Tallinnas veel üks kodu vanadele intelligentidele!“ hõiskab Uus Eesti 1940. aasta kevadel. Evangeelne selts tahtis selle asutada Tallinna Magdaleena tänavale endise saksa vanadekodu asemele. Sealsed asukad olid Hitleri kutsel kodumaale läinud. 20 toaga majas oleks intelligendid saanud elada kas eraldi toas või kahe-kolmekaupa koos.

Esimene vanade intelligentide kodu avati Kadriorus Kadri teel 1938. aasta alguses, kui neljakorruselises majas oli korda seatud esimene korrus, kuhu mahtus 16 elanikku. Seal oli odavam elada kui Magdaleena tänaval. Kuutasu võis olla üsna tühine, isegi vaid viis krooni, mille eest pakuti lisaks korterile ka toitu, pesu ja muid tarvilikke teenuseid. Selle raha, mis intelligentsetel vanuritel puudu jäi, tasus asutaja omast taskust. Tung oli sinna suur. Kohe pärast kodu asutamisteadet saadi 70 sooviavaldust.

Juba sama aasta sügisel oli intelligentide vanadekodus üleriigilist tähelepanu leidnud sündmus: seal peeti pulmi. Abiellu heitsid  Eesti esimese välisministri Jaan Poska venna advokaat Gabriel Poska lesk Lydia (sündinud 1885. aastal) ja 61aastane vandeadvokaat Eugen Käärik, endine Lootuse seltsi esimees. Seltsis tegutses laulukoorisid ja tehti näitemängu.

„Lydia Poska oli vanade intelligentide kodus esimene elanik ja maja teised elanikud elasid seetõttu pulmadele eriti pidulikult kaasa,“ märkisid ajalehed.