MÜSTIKA | Milline auravärv on kõige ihaldusväärsem ja kuidas seda saavutada?

Punased on praktilised, aga kergesti süttivad. Sinised emalikud, kuid vahel liiga emotsionaalsed. Kollased võivad olla nii vabameelsed lillelapsed kui ka padukuivikud. Aurapildistaja Moonika Jantson kinnitab, et igal auravärvil on oma plussid ja miinused, õnneliku ja rahuloleva inimese tunneb ära hoopis aurapildi harmoonilisuse järgi.

Moonika (55) räägib liigutava loo: «Tegin ühel suurel esoteerikafestivalil aurapilte ja minu juurde tuli pilti tegema üks naisterahvas. Ta nägi nii halb välja, et ehmatasin täitsa ära – suvisele ajale vaatamata oli ta täiesti kaame ja veeni küljes rippus kanüül. Mõtlesin: oo õudust, milline see tema aurapilt küll olla võib! Minule täielikuks üllatuseks oli tal hästi ilus valge, õrnalt helesiniste servadega ja täiesti harmooniline aura. See ei saa ju võimalik olla! Aparaat on vist rikkis: ma näen, et inimene ei ole korras, aga aurapilt ütleb, et ta on kohe erakordselt korras.Me hakkasime rääkima. Sellel naisel oli tõepoolest raske diagnoos, tal ei olnud enam palju jäänud. Aga ta oli selle teadmisega rahu teinud – ta ütles, et ei taha enam midagi, ei otsi midagi, ei püüdle kuhugi. Selle kanüüli kaudu sai ta ravimeid ja ta ütles, et ei tunne valu, ta ei kannata. Ainuke asi, mida ta elult veel ootas, oli lapselapse sünd, mis pidi kohe-kohe juhtuma. Naine rääkis, et on õnnelik igal hommikul, kui silmad lahti teeb: veel on antud võimalus lapselaps ära oodata – see oli ainuke asi, mis andis jõudu. Seda kõike valge aura näitaski – et püüdlused, ambitsioonid, igapäevane virvarr ei puuduta teda enam. Ja ma sain aru, et selle naisega ongi kõik korras.»Skeptikud võivad aurateema üle pilklikult muiata, aga teaduski ju kinnitab: kõigel, mis eksisteerib, on energiaväli – isegi eluta asjadel, rääkimata siis inimestest. «Elektromagnetväli, mida inimene kiirgab, on mõõdetav,» sõnab Moonika. «Selle energia sagedust saab tõlkida värvide keelde. See ongi aura.»Inimsilmaga tajutavate värvide lainepikkused on vahemikus 380 (violett) kuni 740 (punane) nanomeetrit. Palett on nagu vikerkaarel, ulatudes punasest läbi oranži, kollase, rohelise ja sinise violetini. Samamoodi varieerub inimestel aura värv.Naine rõhutab, et inimese auravärv ei ole kivisse raiutud ning elu jooksul võib see mitu korda muutuda.«Aura koosneb paljudest kihtidest. Esoteeriliselt on inimese ümber seitse energiavälja, aura on ainult paar kihti sellest. Reeglina on inimese auras üks kindel värv, mis teatud eluperioodil domineerib,» selgitab Moonika. «Kui elus toimuvad suuremad muutused, tulevad uued eluülesanded, inimene isiksusena muutub, muutub ka põhiline värv. Samas võib aura välimine kiht muutuda lausa mitu korda päevas. Inimene tõmbab ligi energiat, mida tal parasjagu vaja on. Kui näiteks homme on tarvis kusagil kõnet pidada, hakkab inimene sobilikku energiat ligi tõmbama. See ei pruugi olla teadlik toiming, vaid juhtub alateadlikult.»Samamoodi on aurapildistaja sõnul väljapoole liikuva energiaga. «Tööl olles kiirgab inimene üht tüüpi energiat, kodus olles midagi muud ning sõprade seltsis võib see energia olla hoopis kolmandat tüüpi,» sõnab ta.

Alkohol teeb auraga puhta tööLaias laastus on seitse auravärvi ja need kattuvad tšakravärvidega: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne ja valge.Mida iga konkreetne värv ikkagi inimese kohta ütleb? Punane on kõige madalama sagedusega värv, see paneb tahes-tahtmata arvama, et punase auraga inimene on isekas, agressiivne ja madalate tungidega.Moonika naerab. «Punane kui isiksus ei ole üldse halb,» põrmustab ta eelarvamused. «Öeldakse, et madal sagedus on halb. Ei ole! Punane on realist, praktilise meelega. Hästi kirglik ja intensiivne. Ka väikeste laste aura on tihti punane – näeb laua peal kommi ja kohe sirutab käe, kohe tegutseb. See ongi tüüpiline punase reageerimisviis. Täiskasvanud punased on uudishimulikud, kangekaelsed, nad ei usu, mis neile räägitakse, ja lähevad kergesti põlema – nemad on tegelikult inimkonna edasiviiv jõud. Kuid eks teinekord lähevad nende emotsioonid liiga ägedaks ja keeruliseks.»Loomulikult on ka punasel eri toone. Moonika ütleb, et tumepunast aurat on ta näinud vaid kahel korral.«Üks minu kõige drastilisemaid aurapildistamise lugusid oli ühe purjus noormehega,» räägib ta. «Käin vahel ka sünnipäevadel-firmapidudel aurapilte tegemas. Peo alguses on inimeste aura tavaliselt väga kena ja harmooniline, sest nad on peomeeleolus, rõõmsad ja leebed, jätnud mured ukse taha. Aga peo lõpu poole kipuvad need tavaliselt natuke käest ära minema – alkohol teeb oma töö. Väike klaasike aitab lõõgastuda, aga kui klaase tuleb palju, mõjub see vastupidi.Päris peo lõpus toodi mulle üks noormees, sõna otseses mõttes talutati kahe inimese vahel kohale, pandi toolile istuma: teeme nüüd aurapildi. Noormees oli nii purjus, et ei taibanud vist üldse, mis toimub. Tema aura oli hästi väike ja tumepunane, seal ei olnud mitte ühtegi teist värvi. (Tavaliselt on auras vähemal kaks-kolm värvi kuigivõrd esindatud.) Lisaks torkas silma see, et kõik tema tšakrad olid valet värvi, need olid täiesti paigast ära. Minu jaoks oli see ehmatav tõestus alkoholi negatiivse mõju kohta.» Moonika palus noormehel kunagi kaine peaga tagasi tulla, et näha, milline on selle inimese pilt normaalses olekus, kuid ta kahjuks ei tulnud.«Kindlasti ei ole see ainult alkohol, mis niimoodi mõjuda võib,» ütleb ta.