Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas alustati tunneli rajamist Toompea alla

Nagu senised kaevamised Toompeal on näidanud, ümbritseb mäge umbes seitsme meetri paksune paekivist müür, kuna mäe keskosa on täidetud nelja kuni nelja ja poolemeetrise mullakihiga. Nagu Toompea välise nõlvaku uurimine on näidanud, oli vanasti paekivikihi all olev liiv mingil kombel ära õõnestatud ning hiljem täidetud mulla ja muu prahiga,“ kirjutab Uus Eesti 25. mail 1940. Juures on ka foto, millel on näha, kuidas tunnelitöölised esimese kärutäie mulda ära veavad. 

Vaid mõni nädal varem oli valitsus otsustanud: ühendustee-tunnelit on Toompea alla vaja. Siiski oli ehituse tagamõte tähtsam kui lihtne ühendustee. Lõõtsus sõda. Valitsuse 8. mai otsust tutvustanud Päewaleht märgib, et tunnelit on vaja pommivarjendiks, kus saaksid koos kohalike elanikega end pommide eest peita Toompeal olnud ministeeriumide ja riigiasutuste töötajad.

Tunnel pidi jooksma Balti jaama juurest Lühikese jalani. Üles mäele pääsenuks treppide või tarbe korral ka liftidega. 

„Tunnel-ühendusteed katva maakihi paksus on umbes 20 meetrit, missugune on küllaldane nii mäepealsete ehitiste kandmiseks kui ka käigus asuvate inimeste kaitseks,“ märgib Päewaleht.

Paraku tuli juunipööre ja rohkem tunnelist ei räägitud.