Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kavalpea suutis alati türmist plehku panna 

Tõnis Erilaid, 23. mai 2020, 00:06
Foto: PantherMedia/Scanpix
Kui Elmar Saar taas vahele võeti, vaatas ta kogenud pilgul Rakvere vangla kongi üle ja paari päeva pärast, 23. mail 1934, võisid ajalehed pealkirjastada artikli „Viru piiritusekuningas põgenes jälle“.

Ometi oli vangla tema tulekuks valmistunud ja lasknud müüri otsa okastraattõkke teha.

Saar jättis aga seekord tavapärase põgenemisviisi kõrvale. Teraselt kongi silmitsedes pani ta tähele, et trellide ja aknalengi vahel oli suurem pilu. Sellest 22aastasele mehele piisas. Ta purustas aknalengi, puges müüri ja trellide vahelt läbi ja laskus kolmandalt korruselt voodilinadest tehtud köie abil alla. Otse valvuriputka kõrvale. Seal istunud püssimees ei märganud midagi. Saar lõi rõivastelt tolmu maha ja kõndis rahulikult minema. 

See oli tal vanglatest juba mitmes põgenemine. Paraku juhtus ikka ja jälle, et ta mõnel haarangul vahele jäi ja taas trellide taha viidi. Näiteks võeti ta kinni otse juuksuritoolist või teinekord mõne naise korterist. Naiste võrgutamine läks tal lihtsalt. Hambaarsti juurest oli ta põgenenud kuulirahe all ja lõpuks pidanud ikkagi alla andma.

Saar oli piirituse laialivedaja. Mõnikord tõi ta plaskud rannast ära jalgratta või hobuvankriga. Kui ees oli pikem sõit, siis autoga. Viimati oli ta viieks aastaks vangimajja saadetud. Kohtus tuli tema jaoks võretatud ruum ehitada, pärast seda kui ta ühele tunnistajale kallale oli tormanud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee