Jüri Lumiste: „Raine Loo oli võluv, olgugi et ta oli minust tükk maad vanem – ta oli vaieldamatult võluv naine.“

„Rainel ei olnud midagi selle vastu, et ta on isemoodi, ta oli rõõmuga teistmoodi,“ mõtiskleb näitleja ja lavastaja Jüri Lumiste näitlejanna Raine Loo kohta, kes mõjus alati ebamaisena. Nii elus kui laval. Nagu ei olekski ta pärit siinsest maailmast, vaid teisest reaalsusest. Võiks arvata, et näitleja jaoks on ebamaisus ja teistmoodi-olek taeva kingitus, kuid Lumiste päris nii ei mõtle: „Ta sattus otsapidi ka mittemõistmisele. Need, kes teda ei tundnud, võib-olla pisut võõristasid.“ 

„Ikka ja alati naine mitte siitilmast,” on kirjutatud ühe Raine Loo rolli kohta ja usutavasti võiks seda määratlust kasutada ka mitmete teiste näitlejanna teatri- ning ka elurollide puhul. Ligemale nelikümmend aastat Vanemuise teatri draamarepertuaari ilmestanud isikupärane Raine tuli Vanemuise õppestuudiosse kooliõpilasena. Ilus tüdruk, kes ihkas lavale, oli teiste stuudiolastega võrreldes alles laps, kuid vabakuulajaks ta võeti. Üllatav, aga siiski. „Raine oli ju toona alaealine,“ muheleb Raine toonane stuudiokaaslane Raivo Adlas, et märkas kaunitari küll, kuid valdavalt istus noor neiu seina ääres. Sõna otseses mõttes. Nagu Raivo lausub: „Raine ise naeris hiljem, et ta istus ennast näitlejaks.“ 

Igal juhul sai neiust aastal 1965 Vanemuise koosseisuline näitleja ning neli aastat hiljem, kui teatriga liitus lavastaja Jaan Tooming, sai tema lavakarjäär hoo sisse. „Enne Vanemuisesse tulekut ei teadnud ma sellest teatrist midagi.“ on Tooming hiljem tõdenud. „Selleks, et valida oma lavastusse näitlejaid, vaatasin mitmeid etendusi. Nii tutvusin Evald Aaviku, Raine Loo, Herta Elviste, Ants Anderi ja teiste näitlejatega – neist said Vanemuise aastatel mu kaaslased.“ Saatuse tahtel lahkusid Tooming ja Loo Vanemuisest täpselt samal ajal – aastal 2004. Tegu oli koondamisega. Ning mis salata, väga viisakas see koondamine, mida juhtis tollal Aivar Mäe, välja ei paistnud. „Mina ei saanud aru, miks see niimoodi juhtus,“ tõdeb Lumiste. „Sain aru, et Raine oli üsna šokeeritud.“ Pärast seda jäi näitlejanna Loo publiku jaoks kadunuks. Tema elu jätkus ilma teatrilavata. Võimalik, et trotsi ja kibestumusega, sest oma endiste kolleegidega ta enam väga suhtlema ei kippunud. „Ta tahtis teatrist eemal hoida,“ poetab Lumiste. „Ta sai ikka haiget küll.“