Inimesed

Soomlaste jaoks oli Vormsi Enn ülikõva tüüp – ikkagi ainus mees, kel oli omanimeline õlu! 

Viljar Voog, 20. mai 2020, 17:26
"Klassikaline pilsner, Vormsi aktsendiga, kangusega 4,5% vol. Pruulitud Vormsi Ennu näpunäidete ja loitsude järgi."Foto: Vormsi õlu / Facebook
„Ta oligi eriline, nii välimuselt kui ka olemuselt,“ meenutab lahkunud Vormsi Ennu saare pruulmeister Arkadi Tammik. „Oli värv hallis argipäevas. Temaga oli huvitav suhelda. Tal olid omad jutud ja lood, mida vahva kuulata.“

Tammik räägib, et Enn oli kevadest sügiseni ikka Vormsil – saarel ta pühapäeval 76aastasena siit ilmast ka lahkus.

Samal teemal

„Kohaliku rahvaga sai ta okeilt läbi. Tüütud olid talle kõik need turistid, kes üritasid ootamatult sisse sadada. Nendest hoidis ta end kaugemale. Kestvast külaliste vastuvõtust ta vaimustuses polnud,“ meenutas Tammik. „Vormsi ongi ses mõttes huvitav koht, et need inimesed, kes siin pikalt käivad, need lähevadki oma urgu või koopasse ja ei käi sealt eriti väljas, ei pralleta ringi, ei virvenda. Siia tullaksegi selleks, et rahu leida. Minu suhtes oli Enn diagonaalis üle saare – kui tahtsin teda näha, pidin ikka tema juurde minema.“

Viis aastat tagasi pidigi Tammik Ennuga ühendust võtma, sest tahtis pruulida uue õlle. „Ma mõtlesin, et mis on Vormsist midagi sellist, mis inimestele meelde jääb. Enn! Võtsin telefoni ja helistasin, et Enn, teeme sulle omanimelise õlle. Ei-ei-ei-ei-ei, ega ma mingi edev inimene ole, vastas. Rääkisin talle loo ära, lasin paar päeva mööda minna ja helistasin uuesti, et teeme. No okei, räägime sellest, oli ta nõus.“

Tammiku sõnul Enn lõpuks pikka veenmist ei vajanud. Küll aga seadis mees märjukesele kindlad reeglid. „Ta ütles, et tal on kolm etalonõlut, proovigu ma need ära ja ta tahtis, et see õlu oleks selline, kus on kõik need etalonid ühes. Vantsisin poodi ja hankisin pudelid: üks oli venelaste Žiguli, teine jaapanlaste Asahi Super Dry ja kolmandat ma enam ei mäleta. Maitsesin ära ja sain aru, et need on omavahel vastuolus ja ühte potti kõiki panna ei saa.“

Lõpuks tegigi Tammik lihtsalt õlle, mis tema arvates Ennu olemust tabas – ja midagi üritas ta sinna ikka ka seatud sihtidest lisada. „Ajasin pudelisse ja andsin Ennule, et proovi! Enn siis võttis. Ta suur õlletarbija polnud, kui üldse, aga tal tulid sõbrad külla, kes kiitsid selle heaks. Enn oli väga rahul,“ meenutab pruulmeister. „Läks vist kaks aastat mööda, enne kui ma julgesin Ennule öelda, et ma maitsesin need etalonid ära, aga lõpuks tegin ikka oma maitse järgi.“

Näo ja nimega õlu tõi suurest kultuurinautlejast Ennule ka omamoodi kuulsust. „Poris ja kus veel need džässifestivalid olid, kus Ennul käia meeldis. Kui ta sealt tuli, siis ta ikka alati käis minu juurest läbi ja ütles, et kuule, soomlased käisid juttu rääkimas ja ütlesid, et ma oled ainus inimene, keda nad tunnevad, kel on päris omanimeline õlu. Presidendil on presidendi pilsner, aga see pole nimeline, et sa oled ikka lõppkõva tüüp!“ naeris Tammik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee