Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas filmitsensor hoolega oma kääre lõgistas

„Ma olin (arvustusis) teravasti reageerinud operetis ja revüüs esilekerkiva tühisuse vastu ja eitavalt suhtunud tühisustesse,“ arvab padukonservatiivne Adson üheks põhjuseks, miks just talle seda kõrgepalgalist kohta pakuti. „Rohkem tuli filme keelata omal algatusel. Näiteks ilmselt tendentslikke natsifilme, samuti vängelt sihilikke Nõukogude filme,“ kirjutab Adson hiljem Rootsis ilmunud mälestusis.

Siseminister Kaarel Eenpalu oli filmitsensori juhtimisel avaldanud määruse filmide sisseveost: „Kõigist Eestisse toodavaist filmidest... võivad Saksa ja Austria päritoluga filmid kokku moodustada ühe kolmandiku üldarvust, Ameerika ja Inglise päritolu filmid teise kolmandiku ja kõigist ülejäänud maadest toodavad filmid kolmanda kolmandiku, kusjuures viimases kolmandikus olgu esikoht Prantsuse filmidel. Kõrvalekalded võivad leida aset ainult filmiinspektori motiveeritud loal.“

Adson võttis muide esimese asjana ette kinode arvu vähendamise. Eestis oli neid 102. Tallinnas tuli 16 kino asemel alles jätta kümme, Tartus olgu seitsme asemel viis. Edaspidi püüdis Adson kinoalal muulastest ärimehed välja süüa ning juhtida filmiimporti „oma rahvuslise elemendi kõvendamise suunas.“

See viis muidugi kinodes näidatavate filmide vähendamisele.