Maria Avdjushko kasuisa Evald Hermakülast: „Minu jaoks on väga laastav küsimus, miks selliste eeldustega inimene elust ära läheb.“ (2)

„Olen enda käest küsinud, kas inimene suudab armastada oma kasulast nii nagu bioloogilist last. Evaldi puhul võin küll öelda, et tema suhtus minusse kui oma lapsesse,“ mõtiskleb filmirežissöör Maria Avdjushko. „Mina olin kõikidest tema lastest, pean silmas Evaldi poegi Hannest ja Alarit, temaga kõige pikemalt koos. Oma lapsepõlve olulise aja kasvasin tema kõrval ja oli isegi hetk, mil ta avaldas soovi mind lapsendada. Siis, kui mu isa suri. Aga mäletan, et ma ise ei tahtnud, sest armastasin enda isa ka.“ 

„Minu jaoks ongi isa mõiste põimunud. Minu enda isa, Evald ja siis ka minu lavastaja Mati Unt – nemad on kõik minu jaoks kokku kui ühisisa,“ tõdeb Maria, kes veetis näitlejast kasuisa Evald Hermakülaga suurema osa oma kujunemisajast. Pere kodu asus Tartus ja nii Evald kui ka Maria näitlejannast ema Liina Orlova töötasid Vanemuise teatris. „Tollel ajal ei elanud lapsed pidevalt lõbustuspargi tingimustes. Keegi ei näinud vaeva, et mind eriti lõbustada. Lapsed tegid seda, mida ise tahtsid, ja seda, mida vanemate kõrval tehti,“ jutustab Maria.

Esimesena lööb Mariale Evaldist rääkides silme ette pilt pere toonasest Annelinna korterist: „Akna all oli meil suur roheline tugitool, kus istus Evald. Pidev sigaretisuits tema ümber, sest ta oli ahelsuitsetaja. Ta jõi päevas kaks liitrit kohvi. Ning siis oli alati raamat.“