Olavi Pihlamägi: „Ärge laske Eurovisioni lauluvõistlust kaaperdada!“

Kuigi märgid näitasid juba veebruaris ohtu, et just 65. Eurovisioni lauluvõistlus saab üheks võimsaks koroonaviiruse kultuuriliseks hauakiviks, ei tahtnud paljud, sealhulgas ka mina uskuda, et üks telesaade peaks nakkusehirmus ära jääma. 18. märtsil Euroopa ringhäälingute liit (EBU) sellise otsuse aga tegi.

Kohe hakkasid nii telejaamad kui ka fänniklubid häälekalt protestima, sest resolutsiooni hetkeks olid kõik 41 sel aastal osalevat riiki oma esinejate valiku teinud ja meeskonnad Rotterdami sõiduks valmis. Olin ka ise selle pooldaja, et lauluvõistlus võinuks toimuda vaatamata viirustele ja hirmudele, sest see on ikkagi telesaade ja võimalusi 41 laulu Rotterdamis saateks kokku sättida oli rohkem kui üks. Kõige lihtsam – võtta iga riigi finaalis esitatud võidulugu ja mängida koos artisti või riiki tutvustava „postkaardiga“ ette ning siis asuvad publik ja žüriid hääletama. Paari tunni pärast olnuks selge, milline on võidulaul 2020. 

Teine, innovaatilisem, kuid keerukam ja paljusid ohte peitev võimalus olnuks otselülitus igasse võistlevasse riiki, kus artist mõnes rahvast eraldatud kohas otseheliga oma laulu esitab ja siis paariks tunniks tulemusi oodates närveldama jääb. Põnev olnuks vaadata, kas tekivad ootamatused pildis või helis, kuid see oleks lisanud mängule otsesaate võlu, kuigi tähendanuks tegijatele hirmu ja muret.