Maakodu on jagatud mu sõbrantsi ja ta õe vahel, ning mõnikord on nad seal kahe paarikesena koos, aga keegi teine seal peale nende vanemate ei käi. Üsna sageli jõuavad nad sinna vaid kord kuus. Niisiis olime väga üllatunud, kui hilja õhtul kohale jõudes avastasime, et õue oli pargitud must Porsche maastikuauto. Ka majauks oli lahti. Hiilisime sisse ja jäime suu ammuli seisma – elutoa põrandal magas kaks teismelist tüdrukut.
Astusime uuesti õue ja mõtlesime, mida põrgut teha. Otsustasime loomulikult passiiv-agressiivselt politsei kutsuda. Politsei leidis majast ka tšikkide ema, kes väitis, et see on ta mehe maja ning me oleme mingid segased, kes teda keset ööd välja visata üritavad.
Pikk lugu lühidalt: naine osutus sõbrantsi õe eksi abikaasaks. Tuli välja, et õe ekskutt, kellega nad vist juba 15 aastat tagasi lahku olid läinud, oli ta võtmetest koopia teinud ning iga jumala aasta nende suvekodus perega mitu korda puhkusel käinud. Ta vaatas alati feissarist järele, millal mõlemad õed näiteks välismaal peesitamas olid, ning pani siis naisele ette, et läheks õige sel nädalal suvekodusse. Kuna nad olid koroona ajal raksu läinud, siis pakkis naine lapsed autosse ning sõitis nende pere suvekoju karantiini.
Ou mai gaad! 15 aastat sellise valega mitte vahele jääda?! Ja veel selline jultumus! Mida ta teinud oleks, kui mu sõbrantsi pere mõne ta „perepuhkuse“ ajal äkki aeda sisse sõitnud oleks?
Ahjaa, olen ka kuulnud, et maainimesed küsivad nüüd otse, kas te olete kohalik, ja kui ei, siis kasige tagasi linna, levitate siin veel viirust. Nüüd saab siis „Eesti patriotismi“ kogeda ka naaberküla elanike abiga.
Kommentaarid (0)