Foto: Madis Veltman / Ekspress Meedia
Jaanus Kulli 12. mai 2020 22:30
„Marega tuleb meelde üks aastatetagune lugu, millest sai küll sõpruskonnasisene nali, aga millel on samas laiem ja sügavam tähendus,“ meenutab Eesti Draamateatri näitleja Kersti Kreismann pühapäeval 77aastasena lahkunud head kaasteelist, kunstnikku Mare Vinti. „Eestisse ilmusid esimesed second-hand-kauplused ning Marel õnnestus osta sealt endale must karakullkasukas. Olev Subbi takseeris seda väga asjatundlikult ja ütles: „Noo nii, see peab sul lõpuni vastu.““

„Marega tuleb meelde üks aastatetagune lugu, millest sai küll sõpruskonnasisene nali, aga millel on samas laiem ja sügavam tähendus,“ meenutab Eesti Draamateatri näitleja Kersti Kreismann pühapäeval 77aastasena lahkunud head kaasteelist, kunstnikku Mare Vinti. „Eestisse ilmusid esimesed second-hand-kauplused ning Marel õnnestus osta sealt endale must karakullkasukas. Olev Subbi takseeris seda väga asjatundlikult ja ütles: „Noo nii, see peab sul lõpuni vastu.““

Mingil põhjusel see nali aga juurdus nende sõpruskonnas. „Kui tahtsime midagi tunnustada, mis vastu peab, on hea, kvaliteetne või ilus, ütlesime ikka, et see peab sul lõpuni vastu,“ meenutab Kersti. Vakatab siis korraks ja tõdeb: „Mare kahjuks ei pidanud vastu. Eks minagi elasin talle koos tema sõpradega tema heitluses kaasa, aga paraku on nii… Ja väga kurb on see. Mare oli nii elurõõmus inimene ja nakatav rõõmupall. Temaga oli tore koos olla.“

Kerstil on meeles kolm konkreetset seika, mis Mare Vindile mõeldes talle alati meelde tulevad. „Mare ja tema abikaasa Andres Tolts, minu elukaaslane Ants ja mina sõitsime aastaid ja aastaid laupäeviti mööda Eestimaad ringi. Saime hommikul kell kümme kokku ja hakkasime lihtsalt sõitma. Kuna Tolts oli meil justkui boss, andsime talle õiguse otsustada, kas täna sõidame mööda Viljandi, Tartu või hoopis muud maanteed pidi linnast välja. Sihtkohtadeks olid meil ennekõike mõisad, kirikud ja surnuaiad. Käisime nii ilusates kui ka koledates kohtades, näiteks endistel militaarobjektidel. Terve päeva, kuni õhtuni välja. Vahepeal käisime kusagil söömas. See oli nii armas traditsioon ja tuli mulle meelde just Marega seoses, aga ka Antsu ja Andresega. Sest nüüd ei ole neist kolmest enam kedagi,“ ütleb Kersti. Väga vaikse ja katkendliku häälega.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad