Raamat

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

Armas ese: nostalgiline raamat, mis räägib kodumajast 

Grete Naaber, ajakiri Tiiu, 11. mai 2020, 19:34
Kui Helgi seda 2000. aastal trükitud raamatut lehitseb, elustuvad tema mälestused lapsepõlvest.Foto: Laura Rohtlaan
Pärnulanna Helgi Menšikov (70) näitab külalistele sageli raamatut „Alvar Aalto ja Tammekannu villa“. Ei saa ju saladuseks jätta infot, et ta elas kuulsa Soome arhitekti projekteeritud majas, mille oli tellinud professor August Tammekannu.

Raamatus näidatud Tartu hoone on ainus Alvar Aalto projekteeritud maja Eestis.

Helgi elas Tähtveres Kreutzwaldi 6 majas kakskümmend kaks aastat. Et see on funktsionalistliku arhitektuuri haruldus, seda ta ei teadnud. Sellest lihtsalt ei räägitud. 

Olles abiellunud ja Tartust Pärnusse kolinud, luges ta ühel päeval ajalehest, et alustatud on renoveerimistöid. „Tormasin seda vaatama, minu kodu ju!“ meenutab Helgi. „Soomlased, kes objektil tegutsesid, huvitusid sellest, et olen majas elanud. Minult taheti mälestusi, sest Turu ülikooli tudengid koostasid parajasti raamatut „Alvar Aalto ja Tammekannu villa“. Nii sattusin raamatusse minagi,“ jutustab ta. Turu ülikool oli selle maja ära ostnud. Praegu paikneb selles Turu ülikooli ja Tartu ülikooli Granö keskus. 

Üllatusi tuli veel. Restaureerimise järel pärjati villa kõrge tunnustuse, Euroopa Nostra medaliga. Portaal The Iconic House arvas villa rahvusvahelise tähtsusega ehitiste hulka.

Helgis hakkas Tartu lapsepõlv uuesti helisema. Mälestused reastusid üksteise järel. Mõlemad pered, kes majas elasid, said hästi läbi. Teisel korrusel tegutses maalikunstnik Rudolf Sepp, temal olid tütred Ira, Kersti, Anu ja poeg Indrek. Alumisel korrusel elas Helgi koos ema Adele Kaldre-Posti, isa Albert Posti, emapoolsete vanemate Ida Kaldre-Zirnaski ja Eduard Kaldre ning vend Tõnuga. Vanaisa Eduard töötas enne sõda Tartu ülemaednikuna ja rajas koju unikaalse aia, mida käidi lausa vaatamas.

Lastel oli kogu aeg lõbus. Võlus rohkete tubade ja soppidega ehitis, kus oli keldreid ja pumbaruume, kuhu sai end peita, ning suur aed. „Kord kaevasime öösel vend Tõnuga õue koopa, et saaks end nii peita, et keegi üles ei leiaks. Pealt katsime selle petteks jalgratastega,“ meenutab Helgi. „Ülakorrusel oli kolm rõdu. Ronisime sinna nööre mööda üles – nii läksime külla. Keldriaknast heitsime teele pakikesi, nöörid küljes. Kui mõni mööduja kummardus võtma, tõmbasime paki liikuma. Nalja kui palju!“

Ehkki omas aias oli õunu, käisid lapsed põnevuse pärast õunaraksus. Terve kambaga. Kord jäid nad vahele. Üks mees raputas Helgit ja karjus: „Poiss, mis sa teed siin!“ Laps ütles vastu: „Ma ei ole poiss, olen tüdruk!“.“

Tartusse sõites vurab Helgi ikka lapsepõlvekodu vaatama. Silme ette kerkib see, kuidas nad koos vanaisaga aias põõsaid istutasid, lilli kastsid. Ja põlevate lambisilmadega krokodill! Vanaisa kujundas tolle eluka õitsvatest taimedest. 

Helgi paitas Nikitski botaanikaaiast toodud istikuid, aitas palme ja loorberipuid talveks keldrisse viia. Aed oli neil nagu muinasjutt. Soome president Kekkonengi olevat sealt läbi astunud. 

„Loodusegeen on minuski peidus,“ kinnitab Helgi. Ehkki ta on õppinud bibliograafiks, köidab teda reisidel võõramaa floora. Lõuna-Aafrikast ostis Helgi kaasa koguni puu- ja taimeraamatu. „Mind lihtsalt tõmbab nende poole,“ tõdeb ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee