Aivar Mäe: „Kuidas me tulevikus saame hakkama olukorras, kui su kõrval saalis istub võõras pisut nohune inimene?“ (1)

 „Veebruar ja märts on meie teatri jaoks olnud alati kõige traagilisemad kuud. Ilm on kehv, inimesed nohused. Mistõttu desinfitseerimisvahendid on juba kümmekond aastat meie inimestele sama tuttavad nagu seep ja soe vesi,“ üllatab mõneti rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe.

„Nii et siin majas oli kätepesu ja desinfitseerimine juba aastaid enne koroonat täiesti loomulik igapäevane tegevus. Meil kulub desovahendeid keskeltläbi 60 liitrit kuus ning see pole meie jaoks üldse nagu teema. Oleme kõik need aastad püüdnud majast eemal hoida väiksematki viirusepuhangut, sest selle levik maja sees tähendaks meie jaoks sadade tuhandete eurode korstnasse kirjutamist, kuna asendusesinejad tuleb leida ülikiiresti ja ülikalli raha eest kas Euroopast või mujalt,“ tõdeb täna 60. sünnipäeva tähistav Mäe.

Suurest peost pole praegu mõistagi juttu. „Selles mõttes peaksin koroonale isegi natuke tänulik olema. See mure oli mul kivina kaelas. Nüüd on see murtud. Saan teha väikese peo vaid oma pere keskel,“ muigab Mäe. Mõistagi mõrult. Sest tegelikult on kaelas hoopis suuremad mured. „Tänase päeva tõdemus on, et oleme kaotanud publiku ning meie 500 töötajat istub jõude. Meie häving on iga kuu 600 000 eurot. Jah, me saame abi töötukassast ja võib-olla ka teatrimeetmest, aga olulisem rahast on ehk isegi tõdemus, et tippmuusikant on nagu tippsportlane – kui trenni ei tee, hakkab kvalifikatsioon langema. Ning mis seal salata, artist vajab ka publikut ja aplausi.“