PILK AJALUKKU | Fotograafi lemmikud taevastelt teatrilavadelt

Enda kogusse jäänud pilte lapates valis fotograaf välja ülesvõtteid näitlejatest, keda tal paluti Noorte Hääle tarbeks pildistada. Märts on ju teatrikuu ja sestap ongi paslik meenutada neid rahva lemmikuid, kes praegu mängivad juba taevastel teatrilavadel. 

Verner märgib, et teatrites tegid etendustest pilte kindlad fotograafid, kes olid sellele spetsialiseerunud. „Aga vahel, kui kellestki oli vaja artikli juurde portreepilti, saadeti mind seda tegema,“ selgitab ta. Nii ongi näitlejad tema fotodele jäänud iseendana, mitte rollides.

„Lembit Ulfsak ja Jüri Krjukov olid minu isiklikud tuttavad. Nendega seoses on mul palju mälestusi, mis enamasti polegi seotud näitlemise ega pilditegemisega.

Kord olime Ulfsakiga ühises seltskonnas, kus oli ka pidulaud. Heas tujus Ulfsak hakkas demonstreerima trikke – hüppas õhku, lõi jalad kokku ja maandus siis jälle kahe jala peale. Aga juhtus nii, et parkettpõrandat kattev vaip libises ja ta kukkus käe peale. Ulfsak viidi otsejoones traumapunkti ja tagasi tulles oli tal käsi kipsis.“

„Läksin pildistama Jüri Krjukovit. Tal olid filmivõtted Rannavärava teel, seal, kus kunagi oli madruste suveteater. Paraku oli Krjukov jõudnud end juba heasse vormi ajada – selles mõttes, et ta oli auru all. Põikles, et kuidas ta nüüd enam pildile jääb…

Küsisin, kas ta kaine peaga juuatäis meest mängida oskab? „Muidugi oskan!“ vastas Krjukov. „Aga nüüd proovi siis napsuse peaga kainet meest mängida!“ Krjukov hakkas naerma ja ütles, et davai, tee pilt ära.“

„Salme Reeki pildistasime tema pisikeses mereäärses suvilas. Proovisin alati teha nii, et inimene ajas korrespondendiga juttu ja mina püüdsin siis kõrvalt temast pilti tabada. Esiteks mulle meeldib, kui võimaluse korral saan pildile võtta ka käed. Aga kunstlikult on neid halb sättima hakata. Parem, kui inimene žestikuleerib loomulikult.“

„Jüri Järveti vastu tunnen suurt austust, kuigi selle pildi tegemise hetke ma ei mäleta. Kord õnnestus mul teda pildistada ka teatris etenduse „Richard III“ kontrolletendusel. Nendel ma vahel ikka käisin.“

„Kaljo Kiiska käisin pildistamas kinomajas. Tavaliselt olin ikka koos korrespondendiga – tema rääkis ja mina tegin vestluse kõrvalt pilte. Kaljo Kiisk on jäänud pildile mõtliku näoga, aga ta oligi tark ja mõtlev inimene. Ka siin olen meelega tabanud asendi, kus ta toetub käele.“

„Roman Baskinit olen pildistanud paar korda. Üks kord oli Vabaduse väljakul kunstihoone ees, aga see foto sai tehtud draamateatris. Ta oli väga sõbralik. Nad olid kõik lahedad tegelased, ma ei täheldanud mingit staaritsemist.“

„Ervin Abelit pildistasin tema kodu juures. Ta tuli majast välja ja kohendas mantlihõlmu. Mulle jällegi meeldis, et sain ta käed peale võtta.“ 

„Lehetöös juhtus paraku ka seda, et viimasel hetkel ei mahtunud pilt enam täismõõdus sisse – ei viitsitud teksti kärpida ja selle asemel lõigati pilti. Kui ma siis järgmisel hommikul lehe lahti lõin ja nägin, et sõrmed oleksid nagu amputeeritud, siis võis see mind endast täiesti välja viia. Hiljem hakkasin tegema nii, et lasin suurendusaparaadi all piltidele peenikese musta raami ümber. See osa pidi kindlalt sisse jääma. Kadreerimisest oleneb pildi väljanägemine väga palju.“