Madis Milling: olen elus ühe korra tõsiselt vitsa saanud

“Praegugi tulevad meelde igasugused jaburdused. Kui nüüd on normaalne, et lapsed vahetunnis hüppavad ja kargavad, siis tol ajal pidid sa käest kinni ringi jalutama mööda ruume. Loomulikult mulle see ei meeldinud,” räägib ta. “Mäletan sellised märkusi, et Madis jookseb vahetunnis või ronib mööda WC seinu,” lisab Madise ema Aimi.

“Mul on siiamaani meeles üks punasega kirjutatud märkus, mille sõnum oli umbes selline: “Lugupeetud seltsimees Milling! Ise olete lugupeetud pedagoog, aga oma poja kasvatamisega hakkama ei saa.” See oli adresseeritud mu emale,” meenutab Milling. 

Kui enamasti lahendati lapsepõlves probleeme rääkimise ja õpetamisega, siis üks kord sai Madis ka korralikult vitsa. "Ma ei mäleta, kui vana ma olin, tõenäoliselt suhteliselt algklassides, kui linnas, Õismäel vanemad poisi õpetasid, et jube vinge värk on, kui sa võtad kummiliimi, heleda tänava äärekivi peale kirjutad kummiliimiga oma nime, paned selle põlema ja on jube lahe vaadata. Ma otsustasin ka seda proovida," meenutab ta. 

Kohavalik ei olnud aga kõige õnnestunum, sest Madis üritas eksperimenti teha puukuuris, kus olid puuriidad, laastud ja halupuru. "Mulle satuti peale ja see on üks selliseid väheseid kordi, kus ma sain ikka vitsa ja, noh, asja eest," lisab Madis.