Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tartu pooleks sajandiks Reimanita jäi 

Tõnis Erilaid, 11. mai 2020, 00:02
Foto: Wikimedia Commons
Oli 1950. aasta aprill, kui Tartu Edasi avaldas kammivabriku noortööliste kirja, milles imestati, kuidas linnas on veel üleval mälestusmärgid, mis meenutavad kodanluse terrorit ja võitlust tööliste vastu. Emajõe kaldal seisab koguni ida suunas ähvardav Kalevipoeg, mida kutsutakse vabadussambaks.

Siis läks kiireks. 28.aprillil kadus Kalevipoeg. Samal päeval kuulutas Edasi, et püsti jäi veel kodanliku natsionalismi ideoloogi Villem Reimani mälestussammas Toomemäel. Jälle ei viivitatud: 11. mail kisti ka Amandus Adamsoni tehtud Reimani kuju maha.

EÜSi asutajaliige ja sinimustvalge lipu pühitsemisel osalenud Reiman, Kolga-Jaani kirikuõpetaja, võitles venestamise vastu ja oli karskusliikumise juht Eestis, noomides karmilt igasugust kõlvatust. Ta aitas Jaan Tõnissonil Postimeest osta, juhtis Eesti Kirjanduse Seltsi ja oli ka Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajaid ning juhte.

1922. aastal asutati tema mälestuse jäädvustamise komitee, kelle korjatud rahaga avati esmalt Reimani hauamonument Kolga-Jaanis ja 1931. aastal ausammas Toomemäel. Kui nõukogude võim selle maha kiskus, jäi plats tühjaks, kuni sel sajandil Matti Variku taastatuna oma pea kahemeetrises kõrguses (pluss vähemalt sama kõrge graniitalus) Toomemäele tagasi jõudis. 

Samba uuel avamisel ütles Lennart Meri, et meenutades ja tänades Reimanit tugevdame oma iseseisvust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee