KATK KUI MUUSA: epideemiatest on sündinud nii kunsti-, kirjandus- kui ka linateoseid

Nagu juba psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud märkis, on surmahirm üks inimese võimsamaid liikumapanevaid jõude. Seda on oma loomingus kasutanud kunstnikud, kirjanikud ja linateoste loojad juba hallidest aegadest ning teevad seda tänini. Bernt Notke „Surmatants“, Giovanni  Boccacco Dekameron“, Albert Camus’ „Katk“, Gabriel García Márquezi „Armastus koolera ajal“, Michael Crichtoni „Andromeda“, Andrus Kivirähki „Rehepapp“... Need on vaid mõned näited teostest, kust katk või mõni muu kiiresti leviv surmatõbi punase niidina läbi jookseb. Millistest veel? Praegu on paras aeg vähemalt mõned neist meelde tuletada.

„Surmatants“

Katk, aga ka muud surmatõved panid inimesi elu ja surma ning kaduvuse üle sügavamalt juurdlema. Musta surma ees olid kõik võrdsed, hoolimata seisusest. Surmatantsu-teemat kohtab hiliskeskaja kunstis ja kirjanduses sageli.