Evelin Samuel-Randvere: „Arvan, et emad ongi kõige paremad asjaajajad ja haldurid üleüldse. Rööprähklemine on ainus võimalus.“

„Ega emaks ju sünnita,“ naeratab muusik Evelin Samuel-Randvere, kolme lapse ema. Pojad Oskar ja Torsten on juba teismelised, tütar Anna Marta aga õige väike. Üksiklapsena kasvanud Evelin imestab ka ise, kuidas ajapikku on temast kolme lapse ema saanud – oma tüdrukupäevikutesse ta tõepoolest säherdust eesmärki kirja ei pannud. „Ise ka imestan, et mul on kolm last! Kaks last oli ju tore saada ja kui nemad olid juba suuremaks saanud, siis kolmanda puhul teadsin, mis mind ees ootab. Sealt edasi tundub, et kolm või neli last, enam pole vahet.“

Seda, et emaks ei sünnita, usub Evelin siiralt. Kõik oskused ja teadmised, mis ema-olemiseks tarvilikud, tulevad ju kogemustest. „Olen mõelnud aastaid ettepoole, mis juhtub siis, kui pojal tuleb peale õudne puberteet või mis vanuses võin ta üksinda kuhugi peole lasta,“ arutleb Evelin. „See kõik tuleb kasvades ehk ma kasvan koos nendega emaks. Ma saangi emaks nende abiga.“

Praegu, kui kogu Eesti elab isolatsioonis, on Evelinil eelkõige täitagi ema ja abikaasa rollid – kontserte ju anda ei saa. Kui pojad Torsten ja Oskar on kogu aeg lennus olnud, siis isolatsiooniajal on vähemalt võimalik nendega koos olla. Kui abikaasa Johan Randvere on muidu mitmel rindel askeldanud, siis nüüd on temagi kodus olemas. „Mõnes mõttes isegi rõõmustasin isolatsiooni esimestel nädalatel,“ tunnistab Evelin, et nüüd on suhtlemiseks ja ühiseks olemiseks ilusasti aega jagunud. „Sügisel nägime ka Johaniga ainult hommikul pool tundi, enne, kui ta läks muusikakeskkooli tunde andma. Kui ta õhtul kontserdilt tagasi tuli, siis meie juba magasime. Praegu olen saanud oma perega nii palju koos olla, et see on pigem suur võit kui kaotus.“