Läksin ainult riiuli otsast juuksevärvi võtma. Kas teate, kui raske on kümnesentimeetristes tikk-kontsades need 20 meetrit ümber riiuli käia? Ning loomulikult panen ma poodi pidudeks varutud riided selga – kõik seltskonnaüritused on ilmselt terveks dekaadiks keelatud.
Aga veidraid ja täiesti sotsiaalselt aktsepteerimatuid asju teevad ka mu oma sõbrantsid. No kes helistab FaceTime’is, ilma et oleks selle enne selle sõnumi teel kokku leppinud, ah!? Tegin eile õhtul näomaski ja pigistasin poore, kasutades telefoni lisapeeglina, kui see äkki helises. Vajutasin paanikas kogemata vastuvõtunupule, ning grupikõne viie sõbrantsiga algaski. Kui sain aru, mida ma teinud olin, viskasin telefoni veel suuremas paanikas vanni. Issand, ma loodan, et nad midagi ei näinud! Muidu pean lõpetama valetamise, et mu särav näonahk on rohkest porgandite ja peetide söömisest.
Ning kuidas ütelda ära Zoomi grupikõnest? Üks mu sõbrantsidest korraldab igal teisipäeval virtuaalse veiniõhtu. Peamiselt selleks, et rääkida, kui väga ta oma armukest taga igatseb. Too on parajasti oma neljanda abikaasaga luku taga, kuni Jürka meid kõiki välja laseb. Sorri, aga jõuan seda iba ainult ühe korra kuulata – kuid see plaat teeb juba kümnendat ringi. Andsin teada, et olen hõivatud.
„Ja millega sa siis hõivatud oled?“ julges too perelõhkuja uurida.
„Pesen juukseid!“ teatasin.
Ilmselt pean pärast karantiini lõppu ka uued sõbrantsid leidma.
Ahjaa, olin töökaaslastega videokonverentsil, kui boss mul üht dokumenti otsida palus. Lippasin siis sellele teise tuppa järele. Alles tagasi tulles meenus mulle, et videokõnedele omaselt kandsin küll viisakat särki, ent sinna juurde ainult alukaid, ning kõik töökaaslased nägid just hetk tagasi mu roosasid pitsstringe ja prinki peput. :)
Kommentaarid (0)