Teater

JUUBELILUGU! 10 aastat Ühtse Eesti suurkogust – etendus, mis ei tahtnud lõppeda (3)

Daniel Vaarik, 8. mai 2020, 19:55
Ühtne Eesti suurkoguFoto: Teet Malsroos
"Ühtne Eesti" oli 44 päeva kestnud poliitiline teatriprojekt, mis lõppes 7. mail 2010 Saku Suurhallis toimunud "Ühtse Eesti" suurkoguga. "Ühtne Eesti" oli Teater NO99 poolt loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna. Palusime toimunut meenutama Daniel Vaariku kes oli projekti konsultant.

Oli kord üks teater nimega NO99. Nende lavastused tegelesid tänapäeva Eesti probleemidega. Need tükid olid mõeldud Eesti inimestele. Pandi teravalt, hästi, naljakalt.

Samal teemal

NO99 keeldus olemast tavaline sametist eesriidega kultuuriasutus, kus inimesed käivad argipäeva õhtul ennast pisut välja nutmas või tühjaks naermas. Neile ei piisanud ka äramärkimisest Sirbis (5400 järgijat Facebookis) või mõnes muus meediakanalis, teate küll, seal ilmateate ja meelelahutuse vahel.

Kui NO oli veel ühel teatriauhindade üritusel puhta töö teinud, liikusid nad Londonisse, Berliini ja teistesse maailma linnadesse, mängisid Eesti tükke isegi Odeoni teatris Pariisis.

Kuid 2010. aastal, olles täielikus tipus, võtsid nad ette veel keerulisema ülesande – mängida täiesti väljaspool teatrit. Nii mõtlesidki nad välja lavastuse, mis väljus teatri piiridest ning muutus poliitiliseks liikumiseks. Lavastuse nimi oli Ühtne Eesti. Seda mängiti vaid üks kord, kuid see üks kord pidi kestma 44 päeva.

Selle 44 päeva jooksul tõusis nende populaarsus kõrgele. Poliitikud hakkasid kartma, et järgmistel valimistel istuvad nende asemel Riigikogus NO99 näitlejad ning pensionärid üle Eesti tellisid busse, et tulla kambakesi vaatama etenduse lõppu tähistavat suurkogu Saku Suurhallis.

Ühtne Eesti suurkoguFoto: Teet Malsroos

Bussid saabusidki 2010. aasta 7. mail. Suurhall meenutas kangesti hiiglaslikku alajaama, mis teatavasti muundab kõrgepinge tavaliseks koduelektriks. Sel päeval sumises see hoone kuidagi  ähvardavalt, kui 7200 inimest oma kohti otsis. Oodata võis kõike. Uut erakonda. Lühist. Suurt pauku. Läbipõrumist.

Üle nelja tunni kestev etendus oli ilus, naljakas ning halastamatult paljastav. Selline populistlik ja ühtaegu ka hariv suurkogu oli maailma ajaloos ainulaadne sündmus. Tegelikult suudavad selle toimumist väismaalased uskuda alles siis kui nad näevad seda videost.

Siis sai etendus läbi. Uut erakonda ei sündinud ning teater ütles, et nüüd on kõik. Mõelge oma peaga edasi. Aasta aega pärast suurkogu oli teater Ühtse Eesti küsimustes vait. Paljud inimesed tulid nende käest uurima, et mida see kõik tähendas? Kas muutus tuleb? Jeesus küll, kui te 44 päevase etenduse käigus ei saanud aru, mida te nüüd tahate? Mis kommentaare? Teater proovis tulla tagasi oma normaalse rütmi juurde.

Kuigi teater arvas, et etendus on läbi, ei tahtnud Ühtne Eesti lõppeda. NO99 tegi palju uusi lavastusi, kuid nendes puudus see seletamatu miski. Kõik nagu ootasid teatrilt midagi, mida teater ei tahtnud ega ka osanud enam anda.

Näiteks tõi NO teater rahva ette ühe teise täiesti ainulaadse lavastuse – The Rise and Fall of Estonia, mille käigus mängiti 800-kohalisele saalile maha täispikk mängufilm. Reaalajas. Inimesed istusid ühes majas, kuid kõrvalmaja oli täis korterite makette, väikesi lavasid, isegi üks nõukogude aegne auto oli koridori tõstetud – see pandi päriselt käima. Inimesed nägid otseülekandes filmi, mida mängiti iga kord uuesti. Hoolimata selle saavutuse tehnilisest täiuslikkusest, olid kriitikud üsna ükskõiksed. “Neeh, mind see väga ei liigutanud, Ühtne Eesti see ju polnud.”

NO99 käest küsiti tihti, miks nad ikkagi loobusid tol kevadel kümme aastat tagasi võimust? Miks ei läinud näitlejad ja lavastajad poliitikasse, päriselt? Vastus on olnud umbes selline, et Ühtne Eesti mängis populistlikku erakonda ning asetas sellega inimeste ette peegli, millest paistis välja võlts poliitika. Kui selline erakond oleks tegelikult poliitikasse maandunud, mida uut ta oleks sinna siis tuua saanud?

Ühtne Eesti suurkoguFoto: Teet Malsroos

Ühtne Eesti tõi endaga kaasa järgijaid. Noorema põlvkonna reformierakondlane Silver Meikar teatas Ühtse Eesti ideid uurides, et Reformierakonnas on vassitud rahadega ning algas saaga, mille lõpuks Reformierakond leeridesse lõhenes ning üks minister pidi tagasi astuma. NO99 sekkus korraks ja tegi ühekordse etenduse pealkirjaga “Reformierakonna koosolek”.

Teatritegijad said pidevalt e-kirju sooviga asutada tegelik uus erakond. Kristiina Ojuland ei mõistnud, et Ühtne Eesti nimi oli tegelikult tsitaat Ühtsest Venemaast ning soovis Ühtse Eesti nime panna lausa ühele uuele erakonnale. Hea alguspunkt muutustele?

Aastaid tuli teatrile kutseid välismaa festivalidele rääkima Ühtsest Eestist. Minagi, üks etenduse planeerijaist, sain käia Londonis, Picadilli Circuse kõrval asuvas kinos, inimestele Ühtsest Eestist jutustamas. Ühes Milano garaažiteatris ei tahtnud vanad hallipäised mehed tundide kaupa saalist lahkuda ja küsisid muudkui retsepti Itaalias leviva äärmusluse vastu.

Siis aga juhtus midagi eriti vastuolulist. Ühtse Eesti tegelik lõppvaatus algas sel hetkel, mil teatri juht ja ühtlasi ju ka Ühtse Eesti juht lõi teatri parklas segastel asjaoludel naisnäitlejat. Järgnevatel päevadel, nädalatel ja kuudel jõudis Ühtne Eesti sinna punkti, kus ta oli iseenda vastand. Läbimurre lavalt ellu oli täiuslik.

Kunagi oli Ühtne Eesti nõudnud Reformierakonna poliitikutelt ausust, vassimise lõpetamist. Nüüd nägime, kuidas teatri...vabandust, Ühtse Eesti, juht, vassis ise. Tekkinud oli täiuslik ring,  realistlik lõpp Eesti kõige realistlikumale etendusele. Selle ainus loogiline järeldus jõudis mõne aja pärast ka teatri endani ning nad sulgesid uksed. Nad olid lõplikult läbi murdnud neljandast seinast, mis teatris tähistab piiri publiku ja näitlejate vahel. Nad lahustusid.

Kui minult küsida täna, kümme aastat hiljem, mida Ühtne Eesti tähendas, siis ma saan öelda, et me tegelikult ei teadnud siis veel, mida ta tähendas. Täna ma tean. Ühtne Eesti ennustas, et maailm läheb katki. Ta näitas, kuidas.

Ta ei näidanud aga seda, kuidas maailma korda teha. Seda plaani polnudki. Teatri dramaturg Eero Epner on öelnud, et nad asetasid reaalsuse meie ette nii nagu prantsuse kunstnik Marcel Duchamp asetas näitusele pissuaari. Duchampi pissuaar on kaotanud täielikult oma praktilise väärtuse, kuna sinna ei saa isegi pissida. Seda sai ainult vaadelda ja mõtiskleda maailma veidruse üle.

Ühtne Eesti suurkoguFoto: Teet Malsroos

Siiski usun ma siiani Suurkogu viimast kõnet, kus kõlasid sõnad: “...maailm ei muutu ühe päevaga – ta muutub iga päevaga.” Sellesse on peidetud ka võti maailma parandamiseks. Isegi kui pole olemas suurt visiooni, mille järgi luua uut maailma, käib lakkamatu võitlus selle üle, kellel on uues ilmas hea. Nagu ükski maailm, ei saa uus maailmgi olema kõikidele ilus ja hea, kuid sellest uuest reaalsusest talutava koha tegemine on sinu kätes. Ja sinu. Ja sinu. Ja sinu.

Sellest ei saa minu arust aru mõned kodanikuliikumised, kes proovivad teha meeleavaldusi, kontserte ja muud sellist. Inimesed aetakse meedias kuumaks, kohale tuleb hulk rahvast, kuid see on ju tegelikult vaid ühekordne show. Kinnitatakse üksteisele mingit usku ja siis arvatakse, et nüüd on panus maailma muutmisse antud. Aga kuhu jääb igapäevane pühendumus? Enamasti null. Eriti kui aktsiooni eestvedaja teeb juba järgmisel päeval endast jõusaalis pilti ja räägib mingist klorofüllidieedist. 

Maailma igapäevasest muutmisest saab Eestis hästi kahjuks aru vaid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Nemad on liikumine, mitte institutsioon. Nende järgijad kõnnivad tänavail, silmad lahti ning mõtlevad, kuidas teha maailma enda nägu. Nad on viimaste aastatega nüginud Eestit oma näo järgi rohkem kui ükski teine erakond.

Teiste erakondade funktsionärid otsivad suhtekorraldajatest ja reklaamimeestest abimehi, mõistmata, et nad on 5-6 aastat ajast maas. Täna luuakse maailma toorelt, oma nahka mängu tuues. Nemad aga proovivad kaugjuhtimist või loodavad, et mingi fantastiline juhus tuleb appi.

Uut maailma loovad ka uued tehnoloogiad, mida on 30-40 aastastelgi väga raske lõpuni mõista, rääkimata vanematel. Ühest küljest võiks ju näiteks Reformierakond selles tehnoloogias rohkem kodus olla, kuid mingil põhjusel näevad nad uusi vahendeid pigem ilusate piltide internetti postitamise vahendina.

Kõik EKRE juhid ei pruugi mõista keerulisi termineid nagu digipööre, kuid nad oskavad uue tehnoloogiaga huvitavalt kohaneda ja isegi enda kasuks tööle panna. Lenini ja alt-right õpetussõnade järgi on neil loodud uued meediakanalid ja võrgustikud.

Mis meil siis kunagisest suurest poliitikast järel on? Reformierakond meenutab mingit asutust, milles on korrektsed palgatöölised. Opositsiooni sattudes sai osadel neist töö otsa, kuid nad käivad vanast harjumusest kontoris edasi.

Keskerakond elutseb vanast rasvast. Eesti 200 räägib pärast päevatööd hobi korras keerulist juttu. Isamaast ei tasu rääkidagi, nad lihtsalt proovivad poliitikamerel ulpides haarata igast lauajupikesest kinni, upitavad ennast sinna peale, kuid libisevad peagi kohe maha tagasi. Sotsid unustasin üldse ära, kirjutasin selle lause siia hiljem.

Ühtne Eesti oligi nagu EKRE juhtkond. Julm, omakasupüüdlik, valelik kiskja, kes lubab rahvale mida rahvas tahab, kuid on samas ka halastamatult aus mõnedes asjades. Sealt oleks võinud ehk ka teised Eesti poliitikud rohkem õppida. Mitte kopeerimiseks, vaid et valmistuda selleks, mis meil täna on. Aga võib olla see õppimine polnud võimalik. Kas mina oleksin nende asemel õppinud? Ei ole üldse kindel.

Eile ma kõndisin mööda tänavat ja mõtlesin, et kuigi Ühtne Eesti ja NO teater on lahustunud õhku, on nad siiski meie ümber olemas. Nagu kevadtuul. Nagu tolm. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee