Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas talumehed rõõmuga haritlasi põllule lasid

See oli esimese Eesti vabariigi lõpu eel, kui meile põllutöölisi (nagu praegu ukrainlasi) viimast korda sisse veeti. Ainus vahe oli selles, et toona olid talupidajad meelsasti nõus ka haritlaste ja isegi põllutööst nii kaugel kui vähegi võimalik seisvate lendurite töökätega.

Päev hiljem kirjutab ju Rahvaleht, et võrreldes varem tööle toodud poolakatega on nüüd  Leedust saabunud põllutöölised klass omaette ehk siis noored haritud linnainimesed, kes pole siiani käsi mulda torganud. Näiteks olevat läinud Audru riigimõisa tööle 38aastane filosoofiadoktor Romanas. Tulnud oli teisigi kõrgesti haritud inimesi,  isegi insenere ja lendureid. 

Oma tõrvatilk leiti meepotist ometi. „Naisterahvaste seas on ka päris peeneid preilisid, lokid peas ja sigaret näpu vahel. Nende vastu maamehed olid umbusklikud ega julgenud seesuguseid daame omale teenijaks palgata,“ kriipsutab Rahvaleht alla.