Foto: Teet Malsroos
Eesti
4. mai 2020, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas eestlaste kuningad armutult maha löödi

Liivimaa noorem riimkroonika pole meieni jõudnud. Johannes Renner on oma ümberjutustuses Wartberge kroonikast eestlaste tegudest rääkides kõige värvikam, ja Russow kõige tagasihoidlikum, nimetades Paides 4. mail 1343 tapetuid vaid saadikuteks, mitte kuningateks.

Renner kirjutab, et eestlased valisid neli talupoega kuningateks. Need olevat ehtinud end kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, pannud pähe kullatud neitsikroonid (vana kuningakrooni kolme- või neljaharulised võrdkujud?), mis nad olid röövinud, ja sidusid kullatud vööd ümber keha. 

Ordumeister Burchard von Dreileben tuli kõrgete orduisandate saatel Paidesse ja kutsus sinna ka eestlaste kuningad, kes koos Tallinna piiskopi Olavusega kolme sõjasulase turvil  kohale ratsutasid.

4. mai kõnelustel nõudis ordumeister kuningatelt selgitust, miks nad on noori ja vanu sakslasi ning isegi vaeseid munki armutult tappa lasknud. 

„Neid olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda enam sallida ega välja kannatada ei suutnud,“ kirjutab Renner kuningate vastusest. „Aga kui tema (meister) tahaks neid oma alamateks võtta (Eestimaa oli Taani all), siis tahaksid nad temale sõnakuulelikud olla, muidu aga ei taha ühtegi junkrut ega isandat.“

Ordumeister käratas, et ei jäta mõrtsukaid karistamata. Kuningad ja nende sõjasulased raiutigi saadikupuutumatust eirates armutult surnuks.