Inimesed

Mälestused 1990ndate kuulsaimast telekokast jäädvustati raamatuks

Telekokk Jazzi elukaaslane: „Rainer oli täiesti veendunud, et sureb noorelt.“ 

Kersti Eero, 3. mai 2020 22:30
KUULSUSE VÕLU JA VALU: Telesaatega kaasnenud tähelepanu mõjus Rainer Härmile ehk Jazzule väsitavalt, tõdevad tema kaasteelised, samas oli mees ekraanile justkui loodud. Aastal 2000 tehtud pildil poseerib telekokk koos enda väljamõeldud ja kasepuust tehtud taldriku, toobi ja viinapitsiga. Foto: Tiina Kõrtsini

„Ta teatas mulle üsna alguses, et sureb 27aastaselt. Ma olin sellest täielikus šokis. Tuli välja, et talle oli kaks ennustajat teineteisest sõltumata ennustanud, et ta sureb 27aastaselt ära. Ma olin närvivapustuse äärel terve see aasta, kui ta 27 oli. Aga õnneks läks kauem, kuigi surm tuli ikkagi noorelt,“ tõdeb Eesti esimese telekoka elukaaslane Aile Laansalu raamatus „Telekokk Jazz ja tema inimesed“, mille katkendeid allpool avaldame. Jazz alias Rainer Härm lahkus seitse aastat tagasi 38aastasena. 

„Loomingulise inimese puhul algab tema surm hetkest, kui ta on sunnitud tegema midagi vastumeelset. Telesaade andis talle tohutud tiivad. Millele järgnes muidugi ka see, et... Vaat tema ei olnud see tüüp, kes selles kuulsuses oskas supelda. Oli ju olukordi, kus keegi tuli juurde, et oo, kuule, sa oled see kokk või. Siis ta alati vastas häbelikult, et nojah. Ja mingi aja pärast tuleb see olukord, kus sa hakkad põgenema selliste situatsioonide eest,“ usub töökaaslane Emil Rutiku, et mingil hetkel Jazz tahtiski aru saada, kuidas tuntusekoormast vabaneda. „Kui sa põled suure leegiga, pead sa endale aega jätma ka selle jaoks, et taastuda. Mina näiteks tahan siis täiesti üksi olla. Ma ei ole leidnud sellest väljapääsu alkoholis. Kes kuidas. See on raske teema. Kui inimesele häda külge jääb, siis see on ikkagi äärmus. Ja äärmus on seotud sellega, et sees kisendab midagi,“ ütleb Rutiku. 

Teleekraanil ja BBQ Symphony nime kandnud barbeque-meeskonnas Jazzuga koos tegutsenud Priit Toomitsa sõnul oli Jazz selline mees, kelle hinge sa ei näinud. „Tal oli kogu aeg kaitsemüür ees. Kohati tundus mulle, et Le Châteaust sai tema esimene pere. Et ta nagu ei olekski elanud Aile ja poistega koos, vaid hoopis Le Châteauga. Mitte personali, vaid restoraniga. Eks see ka pani talle omalt poolt põntsu. Need olid kaks asja, mis talle saatuslikuks said – kärakas ja see neetud kelder. Üks viis teiseni.“ 

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

09.02.2013
FOTOD: Jazz saadeti viimsele teele
06.02.2013
"Jazz oli alati lõbus ja korrektne. Temaga oli mõnus koostööd teha."
04.02.2013
Elu on habras: suri telekokk Jazz

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee