KATKEND RAAMATUST „TELEKOKK JAZZ JA TEMA INIMESED“: „Me pidasime vastu tänu sellele, et olime nii noored.“

Vambola Moores: „Eeslitallis me olime põhiliselt iga päev tööl. Minu pikim vahetus kestis 46 päeva. Ma olin siis 17-aastane. Jazz oli minust kaks aastat vanem. Kell 11 hommikul läks kõrts lahti, siis oli juba saba ukse taga ja töö lõppes umbes kell pool kaks öösel. Pärast seda läksime kõik koos nõusid pesema. Pesime neid kella kaheni. Ja siis mindi alla baari.“ 

Eveli Moores: „See kokk, kes sattus liharuumi lihavõi kala puhastama, see hommikul kell üheksa sinna sukeldus ja õhtul kell üksteist sealt välja sai. Seejärel pandi ta veel potte ja panne pesema. Aga köögis pliidi taga oli hullem veel. Liharuumis oli vähemalt õhku ja jahedust. Suvel oli köögis täiesti võimatu! Palavus oli selline, et poistel oligi kehakatteks kaks põlle - üks ees ja teine taga - ning rohkem neil midagi seljas ei olnud. Seal jooksid ju püksata mehed köögis ringi. Higi jooksis, panid aga tärklist jalge vahele ja jooksid edasi. Aga pükse ei tahetud jalga panna. Niimoodi sai seal tööd tehtud.“ 

Frank Kolde: Mingil perioodil oli suur kokkade põud. Siis me olime Jazzuga kahekesi köögis. Sul oli umbes 80-kohaline restoran, lisaks terassil umbes 40 kohta ja üleval veel mingi banketisaalilaadne ruum. Ja me olime kahekesi köögis!“

Vambola Moores: „Restoran avati kas kell üksteist või kaksteist. Ja tööpäev kestis pahatihti öösel kahe-kolmeni välja, eriti nädalavahetustel, sest meil ei olnud köögis ühtegi potipesijat. Kõik potid-pannid me pesime ise, köögi koristasime ka ise. No me olime siis läbi, meil ei olnud ühtegi kuiva kohta päeva lõpuks. Kokariided olid nii võidunud, et need olid kollakaspruunid. Vahetuse lõpus oleks võinud riided püsti seisma panna. Me pidasime vastu tänu sellele, et olime nii noored. Täna ei jaksaks ma mingil juhul sellist tööd teha.“ 

Vambola Moores: „Jazzu graafik oli vist veelgi tihedam, sest tema esines bändiga hommikuni baaris. Tihti oli ta kohe järgmisel päeval jälle tööl.“