Esimese televiisori koopia, Nipkow` ketas. Ülal servas kirjamargi suurune värelev pildike. Foto: Karin Kaljulätte/Ekspress Meedia
Eesti
2. mai 2020, 07:38

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestis tehti esimesi kaugnägemiskatseid

„Kaugnägemine on ka Eestis oma võidukäiku algamas,“ kirjutab nädalaleht Esmaspäev 2. mail 1932. „Peale Tallinna tehnikumi pole seni kõigi olevate andmete järgi (siiski) ükski eraisik või teadusemees peale Jakob Kaasiku sellel alal katsetanud. J. Kaasik hakkas selle alaga „jändama“ umbes aasta eest ja on jõudnud seni silmapaistvate tulemusteni. Pilt, mis saavutatakse tiirlevale kettale, on võrdlemisi selge, kuigi alles väike, 30x40 mm. Sellises suuruses pilte saadavad Euroopa saatejaamad.“

Kui kolm aastat hiljem algul Postimees ja seejärel ka Esmaspäev kaugnägemise juurde tagasi tulid, oli nende teatel kaugnägemise aparaate kaks. Üks, primitiivsem, oli Mihkel Aitsamil Tallinnas. Teine oli Tartus Richard Porosnal, kes olevat juba 1928. aastal esimese pildivastuvõtja ehitanud ja seda pidevalt täiustanud. 1931. aastal vaadanud ta juba Moskva ja Königswusterhauseni saatjaid.

1936. aastal olnud Porosnal juba kodus peegelkruviga aparaat, mis andis pildi suuruseks igati rahuldava 9 x 12 sentimeetrit. Punkte olnud aga vaid 1200, mis paremat pilti ei taganud. Postimees kirjutab, et välismaal olevat saada ka aparaate, mis annavad 12 000, isegi 18 000 punkti. 

Porosna sai vaadata vaid Moskvast tulevat pilti. Sealne saatja oli pikklainel ja levis kaugele. Lääne-Euroopa saatjad aga tegutsesid juba ultralühilainel, mis ei küündinud kaugemale kui 30 kilomeetrit.