ARMASTUSKIRI KALMER TENNOSAARELE: „Igaüks armastab teie häält ja teid kui ilusat meest. Ning ainult mulle üksi on vaja teie silmi!“

„Ainuke erakordne hetk ses aastas oli tutvumine teiega, kallis Kalmer. Sellised ülestunnistused pole teie jaoks uudiseks, ma ei tea, mida kirjutavad ja kõnelevad teie austajannad – küllap nad tuletavad end sageli meelde ja igaüks neist loodab millelegi. Igaüks teie austajannadest armastab teie häält ja teid kui ilusat meest. Ning ainult mulle üksi on vaja teie silmi!“ On 1960. aastate keskpaik, kui Groznõi linna naine Ljudmila läkitab laulja Kalmer Tennosaarele need read. Ta pole ainus, kes armastatud tähele armastuskirju saadab. Linnadesse, kus teab mööda Nõukogude Liitu tuuritavat tähte esinevat. Kiri, kus Ljuda tunnistab üles kiindumuse artisti silmadesse, on saadetud Armeenia NSV pealinna Jerevani peapostkontorisse – nõudmiseni. 

Kirju saabus kõikjalt üle suure vennasrahvaste liidu: lisaks Ljudmilale Groznõist saadavad Tennosaarele kirju Irina Moskvast, Zinaida Minskist ja Galina Barnaulist. Nemad pole ainsad. Kirjutavad ka Juliad, Olgad ja Tatjanad. Austajannade kirjade pakk Kiidjärve raamatukogu Kalmer Tennosaare nurgakeses on aukartustäratav. „Ta ikka vastas neile kõigile, muidu poleks ta kirju ju alles hoidnud,“ pakub näitleja Liina Tennosaar, laulja tütar. Küllap vastaski. Lõppude lõpuks on kõik daamide kirjad siirast armastust ja imetlust täis.

„Kallis Kalmer, kirjutage mulle paar sõna – muidu ju helistaksin, aga kaugekõne on väga kallis,“ kurdab Zinaida Minskist. „Ärge ainult naerge mu üle, aga ma tahan teie pilti,“ kirjutab Galina Barnaulist. „Et mul oleks olemas teie pilt ja teil teiste fotode seas ka minu oma.“ Kõige lüürilisem kirjutaja on aga groznõilanna Ljudmila, kes jälgib iga Tennosaare kontserdireisi ajakava ning lähetab oma saadetisi peapostkontoritesse nõudmiseni – laulgu siis artist Kišinjovis või Bakuus, Leningradis või Omskis. Iga Ljudmila kirja lõpus on üks ja sama ohe: „Suudlen, Ljuda.“